Sai vahepeal 120-aastase elu ka proovitud

Mul õnnestus siin nädalake tagasi omal nahal tunda ära demoversioon sellest, kuidas on olla vana (räägib inimene, kellel 19-aastaselt reuma diagnoositi, eksole).

Algas see vist sellest, et lapsed olid natuke tõbised ja olime tubased. Olin mitu päeva peamiselt raamatut lugenud või arvuti taga istunud, kui mingi hetk ühel õhtupoolikul püsti tõustes tundsin, et alaselg valutab, just nagu selgroo seest. Iga tunniga valutas järjest rohkem, täpselt nagu oleks närv selgroo vahele jäänud. Mõtlesin siis, et ok, venitan-painutan-liigutan-teen kõhuringe, küll loksub paika. Ei tasunud vist nii hullult peale lennata, sest paremaks ei läinud, aga öösel ei saanud enam isegi külge keerata ja igas asendis oli valus magada.

Hommikul võttis voodist väljasaamine oma kümme minutit, ja lõpuks püsti saades oli edasi liikumine võimalik vaid mööda seinaääri toetudes.

Mõtlesin, et kas nii ongi siis 120-ne olla. Nii sürr, ise oma elu parimais aastais, aga totaalselt töö- ja liikumisvõimetu. Iga millimeeter selgrooliigutust kutsus esile tohutu valuhoo, nagu keegi oleks mootorsaega selja kallal olnud. Sirgeks ei saanud end üldse ajada. Diivanilt püstisaamine oli mission impossible. Üleüldse kõik oli mission impossible. Aevastamine kutsus selgroo sees esile üleloomuliku valusööstu. Naermine ka. Vahepeal lõpuks isegi nutsin valust ja abitusest ja hirmust, et mis see küll olla võib, eriti mingisse asendisse kinnijäänuna. Nüüd ma mõistan küll neid putukaid, kes selili abitult jalgu siputavad, aga püsti ei saa… (Ainult, et ma ei saanud isegi jalgu siputada).

Nii et päev kaks otsustasin seljale täieliku puhkuse anda (nagu mul oleks üldse muid variante olnud…), külitasin voodis ja lugesin terve päeva raamatuid. Artjom pani mulle juba shiatsusse aja kinni, sest tal on hunnik tuttavaid, kelle selgadega on seal imet tehtud.

Aga kolmanda päeva õhtul otsustasime natuke ettevaatlikult rippumist proovida (jalutasin aegluubis Artjomi käevangus mere äärde spordiplatsile) ja tundus, et nagu veits VIST aitas. Paar protsendikest. Kas rippumine või kõndimine. Või need kassipojakesed rannaaäärses kividevahelises kassikoloonias.

aegluubis

Neljandal käisime veel rannas jalutamas ja viiendal oli juba nii lootustandvalt parem, et otsustasin shiatsusse mitte minna. Kuuendal suutsin juba ilma käevanguta iseseisvalt sirge seljaga liikuda, nii et eemalt vaadatest poleks arugi saanud, et aegajalt mõne liiga hooletu sammu puhul ikka mõni valusööst seljast läbi käis. Käisime isegi mäe otsas minimatkal ja tõesti, seitsmendal polnud üldse probleemi ei öösel külje keeramise, hommikul püstisaamise või üldse millegagi. Kõik tundmatud ja ennekuulmatud seljalihased vaid valutasid selgroo püstihoidmisest. Otsustasin seda imelist paranemist tähistada ohtra koristamise ja pika tööpäevaga arvuti taga. Ütleme nii, et vanarahvas ei pane mööda ütlusega, et rumal pea on ihule nuhtluseks. Samas aevastada on nüüd selja poolest ok, lihtsalt arvuti taga istudes läheb selg nii kangeks, et sirgeks saamine võtab oma hea pool tundi ära.

Aga vähemalt sai selle aja jooksul seitse raamatut läbi loetud, muidu nagu ei olegi ju aega selliste lõbustuste jaoks. Nii et iga jama puhul saab ikka plusse ka leida…

Aeglus kuuuuubis, parem oma tool kaasa võtta, et ema järele oodata. x Sirutus

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

6 Responses to Sai vahepeal 120-aastase elu ka proovitud

  1. Blogistaja ütles:

    No niiii. Mis sa kõik ära lugesid? Ja selline hull värk seljaga, ma läheks arstile või kuhugi näitama.

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Tegelt mul see jama, pea kogu kodune raamatukogu on ostetud ja loetud umbes 10-20a tagasi, nii et hakkasin tasapisi otsast uuesti üle lugema lihtsalt. Suht nagu esimest korda loeks, ega suurt ei mäleta küll oma teismeaja- ja varanooreagsetest lugemistest. Kunagi pensile jään, saan kolmanda ringi ka teha vist 🤣🤣🤣
      Selg jah, pean miskit ette võtma, lootsin, et läheb ise üle.

      Liked by 1 person

      • Blogistaja ütles:

        Kusjuures, sa ju teed toenglamamist st planku, see peaks selga tugevdama. Täiesti huvitav kohe, mis temaga juhtus, et nii kangeks tõmbas.

        Meeldib

      • Mar ütles:

        Pean nüüd punastades mainima, et alates augustist pole ma enam planku teinud 🙄 Palav oli ja trennist sai kopp ette ja… koguaeg mõtlen, et aeg uuesti tegema hakata, aga tegudeni pole veel jõudnud…

        Meeldib

      • Blogistaja ütles:

        🙂 jaa see uuesti alustamine on jube raske. Tüütu tundub. Ise olen nii teinud, et üks hetk võtan kätte ja lihtsalt teen mingid harjutused ära. Ei luba endal mõelda mingit suurt plaani a’ la nüüd IGAL ÕHTUL võimlen, vaid lihtsalt teen. Järgmisel õhtul mõtlen ka ainult sellele, et eile ju tegin, teen nüüd ka ruttu ära. Tundub, et mulle spordiga seotud plaanide tegemine ei sobi. Kohe kui suuri sihte sean, tuleb ilge väsimus.

        Meeldib

      • Mar ütles:

        jup…ma siin ka üks hommik mõtlesin, et ok, alustan sellest, et hakkan jälle tiibetlasi vähemalt tegema siis. Tegin ära. Nüüd jälle mingi…3 nädalat juba möödas 😀 No jube raske ikka sinna ree peale tagasi saada 😀

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s