Elu 7-liikmelises peres

Hispaanias on siin hiljuti väikeseid seadusemuudatusi tehtud ja koduloomad arvestati ametlikult samuti pereliikmeteks (mis peaks muuhulgas ka näiteks selle tagama, et kui otsid üürikorterit, ei saa omanik enam öelda, et kassid-koerad pole lubatud; nad on pereliikmed).

Igatahes on meil nüüd siis selline suur 7-liikmeline pere. Üks on muidugi ametlikult passi järgi tegelikult ikka võõras, aga vähemalt on ta ainuke passi ja kiibiga karvakera meil. Teistele peame ka siis need passid-kiibid ära tegema nüüd millagi.

Floki on muidugi veits hull tüüp tegelikult. Ajab päikesejänkusid taga, kolistab öösiti mööda põrandaid laste mänguasjadega ringi, vaatab liiga pingsa uudishimuga seinakella seiereid ja üks sulgedest kassimänguasi on meil enamus ajast üldse peidus, sest ta läheb sellest totaalselt pöördesse, arvab, et see on päris lind. Ja oma “eelmises elus” armastas ta väga linde püüda. Hakkab lausa lõõtsutama seda suletuusti taga ajades ja saltosid visates. Ja kui “linnuke” peitu panna, otsib kogu elamisest ja nutab südantlõhestavalt. No ja kui kätte saab, läheb uhke näo, sirge selja ja kummis rinnaga seda vannituppa järama. Tahaks pilti näidata, ega mul vist pole…

Tolmu, kes oli esimestel päevadel Floki tulekust kõige rohkem häiritud, on täiesti leebunud. Müravad isegi mõnikord koos. Aga Coco sisistab endiselt talle möödaminnes mõne koleda sõna. Kuigi häda pärast kõlbab mõnikord isegi kõrvuti magada. Samas söögikausid ei tohi kõrvuti olla, Coco ajab Floki kohe minema muidu. Väike ja kuri noh, boss. Mõnikord olen neid näinud peaaegu mängimas ka. Nii, et kõigepealt ajab üks teist taga ja siis vastupidi, jooksevad paar ringi kuni Coco häält tõstab ja käpaga virutab ja Floki end pikali maha viskab nagu ei teaks tema midagi ja magaks siin niisama omaette.

Vanad kassid magavad öösiti endiselt meie suures voodis oma vanadel kohtadel, Floki, lapseke, magab kas lastetoas või diivanil. Coco on vist korra majja löönud ja teda meie tuppa eriti ei lase. Mõnikord ikka käib, just hommikuti, aga magama ei tule, sest Coco tõstab kohe häält.

Kolm kassi + ainult üks liivakast on muidugi ikka paras väljakutse, pean kaks korda päevas puhastama seda. Aga teise jaoks ei ole ruumi kah kahjuks. Ja lapsed unustavad sujuvalt oma osa teha… (jep, olen liiga laisk olnud, pean neid rohkem tagant utsitama)

Teiseks olen ma tähele pannud, kui väga Flokile kamuflaaz meeldib. Ta magab pidevalt mingitel valgetel taustadel, kust teda üldse näha pole. Lapsed mõnikord otsivad ja lihtsalt ei näe. Coco on mõned korrad talle peaaegu peale istund-astund ja siis ematusega avastanud, et iiik, vaenlane! Valged voodipesud, hele padi valge kardina taga, mõni valge pusa kusagil diivanil. Kohe läheb loosi. Tark kass noh (vaatamata sellele, et muudes asjades täitsa sooda).

Mis siis veel. Covidist pole ammu rääkinud, eks? Just siin räägiti uudistes, et Hispaania nakkussnäit 100 000 inimese kohta viimase 14p jooksul on üle 3000. Ma olin täiega üllatunud, sest meil siin Malagas on ka kõrge, aga mitte nii hull, 900 peal. Andaluusia kesmine oli seal 1100 kuskil. Läksin kohe vaatama, et kust see number nii kõrgeks läheb siis. Ainukesed alla-2000 kohad ongi Andaluusia (rekord, kõige parem seis kogu Hisp peale; Kanaarid ja Madriid. Igalpool mujal on täielik hullumaja, eesotsas Katalooniaga. No ma räägin, see lõuna-Hispaania hea kliima ja vähemnärviline eluviis. Kuigi, ega siin ka varsti ei tea enam kedagi, kes poleks hiljuti põdenud, detsembris ja jaanuari esimeses pooles olid kõik ümberringi justkui haiged.

Paar uitmõtet tekkis täna blogisid lugedes veel.

Carolin kirjutas rahvuste järgi diskrimineerimisest. Küll pigem ohtlik element-olemise vaatevinklist, aga hakkasin mõtlema, et minulgi on inimese kohta juba ette rahvuste järgi mingid alateadvuslikud eelarvamused olemas. Kusjuures Eestis oli seda vähem, ma olin selline naiivne ja usaldav kõik-inimesed-on-ilusad-ja-head. Aga elukogemus on mingeid stereotüüpe kinnitanud. Kas või kellaaegadest kinnipidamine. Põhjast lõunasse liikudes läheb iga riigi kaupa see kellatundmine kehvemaks. Eestis nt tullakse varem kohale. No 15min varem on vist selline tüüpiline. Külla, arsti juurde, teatrisse jne (oi, kuidas mulle ei meeldi, kui külalised 15min varem jõuavad, kui ma alles nägu jahune köögis küpsetan vms). Kesk-Euroopas ollakse sellised hästi täpsed, minutipealt. Hispaanias on moes kergelt hilineda (mulle sobib, ma ise ka kohati hilineja). Aafriklastel pole üldse ajataju (ütleb puhtalt kogemus paari Aafrika lõunaosast pärist kliendiga – tulevad mitu tundi kokkulepitud ajast hiljem, ei vabanda isegi, kaovad veel lisaks tunniks kusagile tualetti meiki tegema ja riideid vahetama jne ja kui lõpuks öelda, et sorri, aeg läbi, järgmine klient juba ootab, siis nad on üllatunud, et mida f’kki). Võibolla on ülejäänud inimesed seal jube täpsed ja asjalikud, aga kuradi raske on peale selliseid eksemplare seda uskuda…

Anu kirjutas hiljuti muuhulgas sellest, et kõigil on tegelikult meelelahutuseks aega, et prioriteedid lihtsalt teised, et see “pole aega raamatuid lugeda või filme vaadata” ei päde. Tuli kohe meelde, et millalgi siin kuu alguses pani Artjom netflixist mulle/meile Witcheri käima. Kes ei tea, siis see on seriaal, kaks hooaega. Minul on seriaalidega see kiiks, et peab kõik osad jutti ära vaatama. Seekord ei olnud kuidagi üldse võimalik nii, seega vaatasime paari osa kaupa. Üks hetk oli seis selline, et üle nädala ei saanud edasi vaadata, lihtsalt ei olnud kuskilt aega võtta. Pärast jäi viimane osa ikka veel vaadata ja jälle mõtlesin ma iga päev kurbusega, et damn, täna ka ei saa lõpuni vaadata, no kaua võib! Lihtsalt iga sekund on vahel arvel noh. Ei ole nii, et oh, kell on õhtu, istume nüüd ja vaatame rahulikult telkut. Mõnikord muidugi saab seda endale lubada, aga on perioode, kui nädal-kaks ei saa kordagi ei filme vaadata, midagi lugeda, ei blogisid lugeda (ega kirjutada), ei sõpradega kokku saada, lihtsalt ärkmisest uinumiseni on aeg täis juba ja jääb puudu kah. Istungi südaööni ja töötlen pilte, Artjom on kusagil õhtu-üritusel pildistamas. Või töötleb Artjom ja mina panen lapsi magama ja jään ise ka. Pikas perspektiivis pole niimoodi jätkusuutlik elada jah, aga mõnikod lihtsalt on nii. Ja ma usun, et mitte ainult meil, päris paljudel inimestel, eriti neil, kel lapsed. Või saabki öelda, et pilditöötlus on meie meelelahutus? Ja laste kooli-koju viimine-toomine. Ja kooli kodutööde tegemise juures istumine ja takkasundimine. Ja söögitegemine. Ja toidupoes käimine. Jne. Mõnes mõttes võib-olla isegi on jah. Välja arvatud kooli kodutööd. Mul ikka kannatus katkeb küll, kui mingi lihtsa asja tegemine võtab lapsel kaks tundi, ei ole just see, kuidas tahaks ideaalis oma õhtupoolikut veeta… Aleksandr on õnneks juba üsna iseseisev oma kodutöödega, see pisem tegelinski on hoopis see kummivenitaja, kellel peab kustukummiga kõrval istuma ja iga sõna esiteks kirjutama utsitama ja siis kohe üle ka kontrollima. Aga need pikad kooli ja kodu vahet jalutamised on küll täiega hinge-aeg, seega meelelahutus?

Lisan siia juurde kohe ära, et mõni päev on mul täiega palju vaba aega ja saan kirjutada ja lugeda ja vaatame õhtul mingit filmi jne ja võtame aega, et mõni matk või väljasõit teha vms. Ja blogimise aja leian ka alati lõpuks, isegi kui mitu nädalat vahele jääb. Et see eelneva lõigu kiire-kiire pole selline konstantne nähtus (kuigi seda kipub küll olema, et tööarvutis käib hommikust õhtuni lakkamatult töö, üks väsib ära, siis teine jätkab). Aga ma olen üsna kindel, et mõned inimesed elavadki nii, ilma meelelahutuse ja oma ajata, ilma sotsiaalmeediascrollimise ja teleka ja muude ajatapjateta (ja pärast põlevad läbi?).

Oot, tahaks kuidagi positiivsemal noodil ikka lõpetada. Vaat need kolm oskavad küll õigesti elada:

Rubriigid: Fotograafia, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 Responses to Elu 7-liikmelises peres

  1. punanemammu ütles:

    Super pilt kassidest. Loomad teavad kuidas tasakaal leida luuslanki-löömise ja elus-püsimise vahel 🙂
    Vaba-aja sisustamine ongi keeruline, mul on peamiselt erialane kirjandus, mida õhtuti raamatust loen ja hommikul arvutist artikleid. Sportliku poole pealt aga jalgpall (hooaeg on kohe-kohe algamas ja nö eelhooajamängud käivad) ning televiisorist laskesuusatamine.
    Mulle väga meeldib, et sa leiad aega kirjutamiseks ja pildistamiseks 🙂

    Liked by 1 person

  2. KK ütles:

    Kui nunnud kassid! 🙂

    Saan väga hästi aru sellest, et vahel lihtsalt ei ole aega. Nii raske on seda kõrvalseisjale seletada.
    Kui ma kaks aastat kooliga olin seotud, oli karm graafik. Kui vähegi võimalik, siis hiljemalt 18ks tööasjad kinni, söögiks midagi ja koeraga kiirkäik jalutatud. Siis jäi poole 8ni või 8ni aega kooliasju teha, seejärel pikem ringi koeraga. Peale seda tegin kooli praktilisi töid seni, kuni silm lahti seisis.
    Kui ma esimesel kooliaastal jõulude ajal isegi sain aega natuke lugeda, siis teisel polnud absull enam aega. Ainult kool. Ilmselt olen ma väga aeglane ja kõik võtabki aega, ei tea. Kõige hullemad olid perioodid, mil tööl hullar ja tuli hilistel tundidel ka tööd teha, et tähtaegadest kinni pidada. Siis oli vahel kooliga ka kriitiline, aga õnneks lõppude lõpuks kõik sujus.

    Praegu naudin, et jälle on aega lugemiseks 🙂 Aga siiski on perioode, kus kohustuslikud teemad võtavad kogu õhtu ja kui lõpuks oleks natu aega, siis oled liiga väsinud ja tundub mõistlik pigem voodisse pugeda.

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Jaa, ma proovin ka alati nii, et ööune arvelt ei tee asju 🙂 Ööläbi filmi vaatan ka ainult siis, kui tean, et järgmine päev saan kaua magada.

      Meeldib

  3. Alex ütles:

    Kassidepilt ❤

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s