Mõtlesin, et tulen vaatan blogisse ka vahepeal ja kindlasti on mul mõni postitus kah pooleli, nagu alati. Aga nop, ei ole. Kaks varianti – kas ma olen nii tubli olnud ja kõik mõtted kohe kenasti lõpuni kirjutanud ja ära postitanud, või siis pole mul lihtsalt jupp aega mingeid mõtteid olnudki…

Teiste blogisid olen ka kuidagi liiga vähe lugema jõudnud, ei teagi, mis teemad praegu aktuaalsed on. Elekter?

Mis ma siis üldse teinud olen need viimased nädalad?

To-do-liste peamiselt, ja siis sealt siis muudkui maha kriipsutanud ja uusi teinud. Ma olen ennast üldiselt päris heaks multitaskingutüübiks pidanud, aga viimasel ajal on nii palju pisikesi asju, et kui kirja ei pane, siis lihtsalt ununeb. Noh, et see ja too kiri vastata ja see ja too asi ära saata jne. Vanadus? Mõni päev edeneb päris kenasti, aga teine päev on seal nimekirjas just sellised asjad järjekorras, mida kohe kuidagi ei viitsi alustada. Ja need rändavad aina uuelt to-do-listilt järgmisele ega saa kohe kuidagi maha kriipsutatud. Nt stuudio instakonto tegemist lükkasin kuid edasi, kuniks lõpuks istusin maha ja tegin ära. Kõik need kodulehtede tegemised ja uuendamised sinna millegi lisamised – ma ei ole ju üldse ititüüp, aga kuidagi pean ma nad ikka ära teha pusima noh. Praegu peaksin ühe kliendi jaoks eel-lepingu tegema, aga no kohe nii üldse ei viitsi, et selle asemel tulin blogisse hoopis. Eile juba tahtsin ära teha, aga siis tundus lihtsam selle asemel mitu tundi pilte töödelda hoopis. Pisiasi, 10min ja olekski tehtud, aga tundub raske kui betoonblokk.

Mu lemmikosad mu töö juures on vist podcast taustaks piltide töötlemine ja siis klientidele arvete tegemine 😀 (ülisotsiaalne tiimitöötaja paistab siit välja, eks). Kõige muu jaoks tundub alati, et tuleb hoogu võtta, üles kirjutada, edasi lükata.

Muudel teemadel. Vahepeal käisime Sierra Nevadas, aga kes see ikka viitsib sellest lugeda, teil endalgi seal talv. Nii et sellest ei kirjuta.

Siis veel see tore asi,et auto on juba pikemat aega täiesti katki, tuleb maha müüa, juppideks, sest parandada enam pole mõtet. Remonditöökojamees andis Artjomile seniks oma isikliku auto, umbes, et sõida-sõida, seni kuni me miskit välja mõtleme. Hispaanalsed noh, liiga sõbralikud ja abivalmid. Ma muudkui utsitan Artjomi, et ta vaesekesele auto tagasi viiks, no ma olen see inimene, kellele ei meeldi teistelt asju laenata, eriti veel selliseid kalleid. Oleks, et rentimine, siis oleks kuidagi süda rahulikum.

Aaa, ja ükspäev tundus mulle, et mind/meid taheti õues salaja pildistada. Mõtlesin, et ainuke loogiline seletus oleks, et need olid eestlased ja ma olen nüüd siis nii kuulus… (läheb päikeseprille ja nokamütsi ostma). Ei tegelt ka, kuna nad olid nii vaiksed ja ma keelt ei kuulnud, siis ilmselgelt eestlased, kes kuulsid juba kaugelt, kuidas ma lastega eesti keeles räägin ja vbolla olid nad nt raamatut lugenud vms

Staariteemadel rääkides, siis lapsed kutsutigi sinna Netflixi seriaali taustanäitlejateks. Mingi terve leheküljepikkune nimekiri dokumente oli, mis tuli esitada. Lisaks isikuttõendavatele dokumentidele ja nr de seguridad social-idele veel nt eelmise trimestri koolitunnistused ja sünnitunnistused ja vanemate autorisatsioonid ja laste allkirjad, et vabatahtlikult on nõus jne. Eks ma siis millalgi veebruaris-märtsis räägin, kuidas läks. Ikkagi elu esimesed töökohad.

Mis sul essa töökoht oli? Ma arvan, et mul oli selleks puukoolis kõplamine, pole aimugi kui vanalt. Äkki olin seitsmene? Pärast juba tulid igasugused metsaistutamised ja sellised asjad. Marju sai ka alati suvel/sügisel korjatud müügiks, mustikaid ja metsmaasikaid ja pohli ja jõhvikaid jne.