Pühapäevane laiskus

hommik

Mõtlesin, et tulen vaatan blogisse ka vahepeal ja kindlasti on mul mõni postitus kah pooleli, nagu alati. Aga nop, ei ole. Kaks varianti – kas ma olen nii tubli olnud ja kõik mõtted kohe kenasti lõpuni kirjutanud ja ära postitanud, või siis pole mul lihtsalt jupp aega mingeid mõtteid olnudki…

Teiste blogisid olen ka kuidagi liiga vähe lugema jõudnud, ei teagi, mis teemad praegu aktuaalsed on. Elekter?

Mis ma siis üldse teinud olen need viimased nädalad?

To-do-liste peamiselt, ja siis sealt siis muudkui maha kriipsutanud ja uusi teinud. Ma olen ennast üldiselt päris heaks multitaskingutüübiks pidanud, aga viimasel ajal on nii palju pisikesi asju, et kui kirja ei pane, siis lihtsalt ununeb. Noh, et see ja too kiri vastata ja see ja too asi ära saata jne. Vanadus? Mõni päev edeneb päris kenasti, aga teine päev on seal nimekirjas just sellised asjad järjekorras, mida kohe kuidagi ei viitsi alustada. Ja need rändavad aina uuelt to-do-listilt järgmisele ega saa kohe kuidagi maha kriipsutatud. Nt stuudio instakonto tegemist lükkasin kuid edasi, kuniks lõpuks istusin maha ja tegin ära. Kõik need kodulehtede tegemised ja uuendamised sinna millegi lisamised – ma ei ole ju üldse ititüüp, aga kuidagi pean ma nad ikka ära teha pusima noh. Praegu peaksin ühe kliendi jaoks eel-lepingu tegema, aga no kohe nii üldse ei viitsi, et selle asemel tulin blogisse hoopis. Eile juba tahtsin ära teha, aga siis tundus lihtsam selle asemel mitu tundi pilte töödelda hoopis. Pisiasi, 10min ja olekski tehtud, aga tundub raske kui betoonblokk.

Mu lemmikosad mu töö juures on vist podcast taustaks piltide töötlemine ja siis klientidele arvete tegemine 😀 (ülisotsiaalne tiimitöötaja paistab siit välja, eks). Kõige muu jaoks tundub alati, et tuleb hoogu võtta, üles kirjutada, edasi lükata.

Muudel teemadel. Vahepeal käisime Sierra Nevadas, aga kes see ikka viitsib sellest lugeda, teil endalgi seal talv. Nii et sellest ei kirjuta.

Siis veel see tore asi,et auto on juba pikemat aega täiesti katki, tuleb maha müüa, juppideks, sest parandada enam pole mõtet. Remonditöökojamees andis Artjomile seniks oma isikliku auto, umbes, et sõida-sõida, seni kuni me miskit välja mõtleme. Hispaanalsed noh, liiga sõbralikud ja abivalmid. Ma muudkui utsitan Artjomi, et ta vaesekesele auto tagasi viiks, no ma olen see inimene, kellele ei meeldi teistelt asju laenata, eriti veel selliseid kalleid. Oleks, et rentimine, siis oleks kuidagi süda rahulikum.

Aaa, ja ükspäev tundus mulle, et mind/meid taheti õues salaja pildistada. Mõtlesin, et ainuke loogiline seletus oleks, et need olid eestlased ja ma olen nüüd siis nii kuulus… (läheb päikeseprille ja nokamütsi ostma). Ei tegelt ka, kuna nad olid nii vaiksed ja ma keelt ei kuulnud, siis ilmselgelt eestlased, kes kuulsid juba kaugelt, kuidas ma lastega eesti keeles räägin ja vbolla olid nad nt raamatut lugenud vms

koolitee
kodutee (mina vana koormahobune vean koolikotte)

Staariteemadel rääkides, siis lapsed kutsutigi sinna Netflixi seriaali taustanäitlejateks. Mingi terve leheküljepikkune nimekiri dokumente oli, mis tuli esitada. Lisaks isikuttõendavatele dokumentidele ja nr de seguridad social-idele veel nt eelmise trimestri koolitunnistused ja sünnitunnistused ja vanemate autorisatsioonid ja laste allkirjad, et vabatahtlikult on nõus jne. Eks ma siis millalgi veebruaris-märtsis räägin, kuidas läks. Ikkagi elu esimesed töökohad.

Mis sul essa töökoht oli? Ma arvan, et mul oli selleks puukoolis kõplamine, pole aimugi kui vanalt. Äkki olin seitsmene? Pärast juba tulid igasugused metsaistutamised ja sellised asjad. Marju sai ka alati suvel/sügisel korjatud müügiks, mustikaid ja metsmaasikaid ja pohli ja jõhvikaid jne.

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

8 Responses to Pühapäevane laiskus

  1. punanemammu ütles:

    Esimene töökoht: tõenäoliselt oli selleks “Töö-ja puhkelaagris” (TPL) viibides Tallinna Aiand (asus Mustamäe teel), käisin Harku järve äärsetel põldudel porgandit, kapsast harvendamas ja kõplamas. Vanuseks 10-11 aastat.
    Värva pilt on imeline, värvid, need värvid 🙂 Parempoolne tegelane ilmselgelt naudib, kuid vasakpoolne on tüdinud, nii erinevad ja samas sarnased poisid.

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Jaa, on tõesti korraga nii erinevad kui sarnased. Üks on unistaja, teine tegutseja. Aga kui kooli kodutöid vaja teha, siis vahetub, unistaja teeb asjad kiirestoi ära, aga tegutseja hakkab unistama ja venitama 😀

      Meeldib

  2. ritsik ütles:

    Mul ka mingi TPL-i kõplamine, vbla Tartus Rõõmu puukoolis. Eestlastel oli mingi põllumajanduslik töökasvatus sel ajal :).
    Mu enda lapsed on kõik poodides midagi müües või turistidele teenust osutades alustanud.
    Asjade edasilükkamine on nii mugav.. kuni enam pole kuskile lükata.

    Liked by 1 person

  3. Indigoaalane ütles:

    Mul ilmselt ka kas TPL või siis koolis käisime ka metsa istutamas ja kive korjamas ja kartuleid ka. Ning selle eest saime ka raha. Nii et ka siis ju töökoht? Enam kahjuks ei mäleta, mis neist esimene võis olla 🙂 üks põld oli kogu aeg .) 🙂

    Pildid on imelised!!!!!

    Liked by 1 person

  4. Mar ütles:

    Hehee, kivide korjamise tööst ma polegi kuulnud. Põllul?

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s