Eile hommikul õue astudes tundsin, et midagi on õhus. Mingi lõhn, nostalgiline, kevadine… vajutas kusagil mingi mälesopikese pihta, aga ma ei saanud aru, mis lõhn see ometi on ja mida see meenutab.

Hiljem, koduteel läbi apelsinipargi kõndides sain aru, mis see on. Apelsinid juba õitsevadki! See on üks imelisemaid lõhnu maailmas ja võrdub minu jaoks kuidagi kevade algusega. Just nagu Eestis piibelehed ja värske kaseviht ja sirelid ja toomingad.

Siin Andaluusias on apelsiniõiel täitsa oma nimi – azahar. Mhmm, ei kõla hispaaniapäraselt, eks? Nagu palju muudki siinkandis, on ka sel sõnal araabia päritolu.

Igatahes, azahar, ohhh! Kuidagi ootamatult vara on linn seda aroomi täis. Alles ju olid jõulud, puud oranže apelsine täis. Mõnes kohas on nad siiani veel puu otsas alles.

Ühtlasi tahaks ma teada, millal küll jõuab maailm ja tehnoloogia areng sinnani, et saaks läbi interneti lisaks visuaalile ja helidele ka lõhnu saata? Lisaksin siia kohe ühe azaharilõhna teile nuusutamiseks…

Aga see lõhnanostalgia on üks isemoodi värk. See, kuidas lõhn võib kusagile mõnda minevikuhetke või lapsepõlve tagasi viia.

Lapsed mul ütlevad mõnikord mõne asja kohta, et oooo, lõhnab nagu Eesti. Näiteks peale vihma,.kui on selline niiskem, jahedam, kergelt seente ja kõdu aroomiga lõhn. Või kui mõnest majast möödudes on kaminaga kütmise lõhn (Malagas on puuküte väga haruldane). Nad ju ei mäleta Eestist suurt midagi, vaid väikesed fragmentsed mälupildid, kust need lõhnad veel meelde on jäänud?

Täna rääkisid nad, et tahaksid sauna minna. Nad pole mitte kunagi korralikult käinud, vaid eesruumis piilunud või kausikeses seal sulberdanud, aga korralikult, laval vihelnud jne, seda mitte. Kust neil nüüd järsku selline soov tekkis? Mida ei tea, seda ei oska ju tahta? Aga näe, tahavad.

Mõtlen, et kui lapsed peaksid kunagi kirjutama “Minu Eesti”, küll see oleks huvitav lugemine. Põhimõtteliselt muinasjutt. Päris Eestist ja päriselust oioi-kui-kaugel 😀 Ainult lust ja lillepidu, jäätised, külaskäigud, lookas lauad, mängimised, ringireisimine, kingitused. Keegi ei tööta, kõigil on aega midagi koos teha. Ja kui ei ole suvi, siis on ilmselgelt koheva valge lumega talv (aga külm pole!).

Kusjuures…

Mul oli ju siin vahepeal väike tähtpäev, sai juba üks aasta “Minu Hispaania” ilmumisest täis. Mõtlesin terve selle aasta jooksul, et 1-aasta tähtpäevaks kirjutan kindlasti muljeid ja väikese vahekokkuvõtte ja tänan kõiki, kes lugesid ja mulle kirjutasid või muljeid jagasid või raamatut arvustasid või blogisid või autogrammi tahtsid. Aga siis asus Putler Ukrainat ründama ja mul täitsa ununes. Nüüd ei teagi… Kui kellelgi on raamatu kohta küsimusi vms, siis ehk kirjutan millalgi ikka pikemalt? Või lükkame järgmiseks aastaks?

Mida ma veel lubasin, oli laste töölkäimisekogemusest kirjutada. Danielil ongi nüüd eilsega elu esimene tööpäev tehtud. Olevat üsna igav olnud. Palju ootamist, passimist, neli tundi jutti sama asja filmimist. Samas arvas ta, et võrreldes kooliskäimisega on siiski üks eelis – saab palka ka 😀

Kolm päeva filmimist on veel ees – Aleksandr ja mina oleme ka seekord kambas. Just sain täpsemad detailid ka teada – meid pritsitakse märjaks, sest filmis peab vihma sadama. Paluti kuivad riided ka kaasa võtta, sealhulgas aluspesu. Tõotavad väga mõnnad tööpäevad tulla, eks 😀 Ja kella kümneni õhtul. Nii et kui siitpoolt mõnda aega enam elumärki ei tule, siis teate, et külmusin kringliks (ja lapsed sõid ära).

Ah jaa, ilusat naistepäeva!

Meespere korjas naisperele tee äärest lilli. Meil on Tolmuga alati kisma, et kes lilled endale saab. Mina muidugi võidan, aga ta alati siiski loodab. Mmmm, kui maitsev salat!