Teate seda Vennaskonna laulu: “See on minu tänav, see on minu maja, siin ma elan, siin ma veedan aja…” Mõnikord ikka jalutan siin “oma tänaval” ja ümisen seda.

Vennaskond oli vist mu elu esimene muusika-armastus ja aeg-ajalt ikka pressib teda alateadvusest välja. Vanuses kuskil 10-11-12 oli mul Saksamaalt ostetud sinine pleier ja aina käisin ja kuulasin (kaasa röökides) Vennaskonna kassette, kõik laulud peas. Kellel veel Insener Garini hüperboloid peas oli/on? (Tean – Nele, Sinul!)

Sealt läks ikka mitu aastat, kuni tulid muud asjad peale (Terminaator ja Nirvana jne)

Igatahes see tänav. Siin on nii palju selliseid vanu ja ägedaid maju ja alati ikka vaatan ja imetlen neid möödaminnes. Ja mõtlen, et kui kahju, et tänapäeval ei viitsita enam vaeva näha. Mingi kandiline blokk püsti ja ongi moodne. Ja soodne. Ma jälle seevastu olen see detaili-inimene. Kogu ilu on mu meelest pisidetailides. Huvitav, et “vanasti” pöörati neile detailidele palju tähelepanu, kohe näha, et kõik oli käsitöö, hoole ja armastusega tehtud.

Terve tänava peale on meil siin kuus maja remondis. Või noh, kaks neist on siis remondis, neli lükati kokku ja ehitatakse täitsa uusi. Moodsaid. Modernseid. Iseloomuta ja igavaid.

Lisaks on mõned majad, mis ootavad. Näiteks meie kõrval-maja. Selle ostis kunagi mingi ärikas ära ja plaanis teised majad ka kõrvalt ära osta, et kogu kupatus maha lammutada ja midagi suurt ja uhket asemele teha (suur ja uhke on ilmselt mingi ilmetu massiivne blokk-maja). Õnneks polnud kõrvalmajade omanik nõus talle müüma, kuigi pakkumised olla ahvatlevalt suured olnud. Nii et nüüd see üks maja vahelt lihtsalt seisab ja laguneb ja ootab, millal kõrvalmajade omanik ümber mõtleks ja kinnisvarahai saaks ikka suurema projekti ette võtta, mis sest pisikesest majakesest üksinda ikka mõelda ja teha. Ja siis kaotab tänav jälle tükikese oma omapärast.

Nii et ma olen vahepeal neid nunnusid detailikesi pildile jäädvustanud, sest kes teab, kümne aasta pärast ei pruugi neid enam olemas olla.