Rändlindude värk

Mind on alati lindude elu üllatanud või inspireerinud. See, et rändlindudel on mitu kodumaad ja pendeldavad niimoodi edasi-tagasi. Kuidas nad oskavad, teavad, julgevad? Huvitav, et kas linnud ka üle mõtlevad. Et kuhu ma siis nüüd ometi kuulun jne. Või oskavad ainult inimesed asjatult üle mõelda?

Me käisime esimest korda peale pandeemiat Eestis. See on täitsa huvitav emotsioon. Mõnes mõttes pole nagu ära olnudki, kõik on tuttav ja kodune. Ja küsimusele, et kus on kodusem, Hispaanias või Eestis, ei oskagi vastata. Aga mingid asjad on täiega võõrad ka. Ja muutunud. Näiteks tõredaid klienditeenindajaid on tõesti rohkem. On toredaid ka, aga need tõredad hakkavad täiega silma, sest pole enam harjunud. Kaks tõredat bussijuhti oli, üks oli kuri, et vale bussi juurde tulime, teine, et ma korralikult qr-koodi ei suuminud pileti näitamiseks. Tallinna lennujaamas oli Tln-Stockholmi värava juures olev naine täiega kuri, kõik, kes arvasid, et on hiljaks jäänud ja tema juurde suundusid, said õiendada, et värav pole veel avatud. Mitte viisakalt-sõbralikult, vaid ülbelt-agresiivselt.

Samas oli turvakontrollis olev noormees, kes leidis seljakotist laste poolt Elva lasketiiru juurest korjatud ja kotti ununenud padrunikestad, täiega sõbralik. Siin ma oleks mõistnud, kui oleks karjuma hakatud 😅

Ja omg, mis Statoiliga juhtunud on? Mingi kole punane circle-k varem soliidse firmamärgi asemel. Koooleee. Ei tekita küll soovi sinna sisse sõita. Miks selline imago-muutus?

Ja kuulge. Kas päriselt maksab baaris pokaal veini 6 eur??? Või anti mulle valesti raha tagasi?

Aga muidu oli äge vaadata, kuidas nii Tartu kui Tallinn olid vahepeal jälle kasvanud, ägedaid maju juurde tulnud. Kõik on uus ja moodne. Aga mingid linnaosad on nii nostalgiliselt endised, oleks nagu ajamasinaga nooruspõlve reisinud.

Ja toidupoes on maiustuste valik meeletu. Hispaanias lähen ma tihti jäätiseleti äärde ja ei näe midagi, mis isu tekitaks. Sama šokolaadileti juures. Aga siin, milline valik! Kõike tahaks!

Ilmaga vedas täiega. Augusti lõpus selliseid ujumisilmasid tavaliselt ju ei ole. Minu jaoks päris kuumalaine alla ei kvalifitseeru, esimestel päevadel tundsin isegi, et koguaeg on külm olla, samas kui kõik kurtsid, et palav. Aga siis harjusin ikka viimaks ära 🙂 Viimasel ööl jäi isegi aken vist lahti.

Viimasel päeval enne külmaksminekut ja vihmasid lendasime lõunasse

Eestiskäik on alati teoorias selline mõnus ja tšill, aga päriselus on hoopis kergelt selline tunne, et tõmmatakse igas erinevas suunas, tahaks igal pool korraga olla, kõikidega kohtuda, näha seda, teist ja kolmandat, aga aeg ei anna muidugi armu. Aga vähemalt mahtus kümne päeva sisse mitu sauna ja öist ujumist ja jaaniusse ja seenel-marjulkäiku, nii et sai ikka zen ka oldud.

Tahaksin hunnikute viisi pilte ka jagada, aga vaatan, et mul on telefon suurema osa ajast kusagil toas kotis olnud, nii et paljud pildid on vaid peas… seniks, kuniks ununevad.

Vahepeale mahtus veel üks põnev Rahva Raamatu projekt, mis on vist alles avalikuks tulemata. Igatahes ületasin end ja lugesin stuudios oma raamatu sisse. Ma pole kohe üldse jutuinimene ju, mulle ei meeldi mu hääl ega diktsioon (kellele meeldiks?). Aga samas mulle meeldib see idee, et minu-sarja autorite raamatuid saab kuulda autorite endi häälega, läheb ju nii hästi sarja kontseptsiooniga kokku, autori isiksus tuleb veelgi paremini välja. Nii et otsustasin, et ei põe hääle pärast ja teen ära. Priit (Pajusaar), kelle juures lindistasime, ütles, et ongi stiilivärk (aktsent ja andaluusia laisk diktsioon). Ise ma ilmselt ei julge seda mitte kunagi kuulata, sest ilmselgelt saaks paremini ja omaenda hääl, öhh, aga spetsialisti sõnul pidavat olema armas ja noor hääl, nii usaldan tema hinnangut ja loodan et vast siis teiste kuulajate jaoks nii hull polegi.

Poolteist aastat peale ilmumist näen lõpuks ise ka oma rmt poes riiulil

Tagasilennul juhtus midagi ootamatut. Me ei lennanud otselennuga, vaid läbi Stockholmi. Ja Stockholm-Malaga lennul istus meie ees üks noor vene naine teismeliste lastega. Lapsed olid tal terve aja vaikselt tahvlites. Minu omad olid ka tahvlis, ainult et nad mängisid koos ja lobisesid-kommenteerisid rõõmsalt mängu. Ei karjunud, ei vaielnud, ei kakelnud, lihtsalt rääkisid ja kommenteerisid elavalt. Mina lugesin kõrval raamatut ja Artjom oli teiselpool vahekäiku. Ja mingi hetk pööras see naine ümber ja käratas neile, et jääge vait, mida te karjute siin juba kolm tundi jutti. Jõudsin vaevalt pilgu raamatust üles tõsta, kui stseen oli juba läbi. Aga ma olin totaalselt šokeeritud. Niimoodi agressiivselt mu laste poole pöörduda. Võiks ju viisakalt seda kõike öelda. Ise oli ta oma tooli pooleldi Aleksandri sülle lasknud ja siis arvab, et hoopis lapsed häirivad teda, mitte vastupidi.

Ei suutnud enam raamatut edasi lugeda ja jäin olukorra üle mõtlema. Et kas ma peaks ta poole pöörduma ja paluma võõraste lastega viisakam olla. Ei tahtnud samas torkida ka. Aga kusagil 15min pärast pööras ta uuesti ringi ja hakkas taaskord Aleksandriga pahandama ja sel korral sekkusin ma vahele, et ta lõpetaks mu lastega õiendamise ära. Ja oi, kus ma siis sain. Et mul on lapsed kasvatamata, et tema lapsed istuvad küll vaikselt, et keegi ei saa magada (keskpäevane lend) jne. Torkasin talle vahele, et ta lendab Hispaaniasse, ehk oleks aeg müratasemega ära harjuda. Igatahes olin ma täiesti šokis sellisest ülbest ja agressiivsest lähenemisest. Tuli kohe meelde, kuidas kunagi Egiptuses reisil olles kohalikud rääkisid, et vene turistid neile üldse ei meeldi, et väga ülbed on. No shit. See oli siin ikka täiega üks seda masti eksemplar. Ma proovisin täiega viisakaks jääda, aga ikka mitu minutit vaidlesime seal, terve lennukitäis rahvast vait kui sukk. Et jah. Nüüd juba naeran seda kõike meenutades, aga olukorra sees olles olin millimeetri kaugusel tema tasemele laskumisest ja sellest, et öelda talle, et mingu tagasi Venemaale. Aga no tõesti, kust tuleb selline kurjus, agressiivsus? Või olen ma tõesti Hispaanias liiga ära harjunud sellega et lapsed ei räägigi vaid siis, kui kana pissib, vaid võivad olla valjuhäälsed ja elavad ja kõik inimesed ümberringi on selle üle pigem rõõmsad ja mängivad nendega kaasa?

Rubriigid: Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 Responses to Rändlindude värk

  1. Mae ütles:

    Ah see Rahva Raamatu projekt läheb ikka edasi? Ma olin selle juba jõudnud täiesti ära unustada, ma ju vist lugesin eelmise aasta septembris Hiiumaad sisse. Aga mõistan sajaga su sisemisi heitlusi ses osas 🙂

    Liked by 1 person

  2. Indigoaalane ütles:

    Palun natuke abi.Kas Hispaanias on endiselt diisel odavam kui bensiin?

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s