Pole ammu näinud, eks? Juba mitu nädalat vaikus…
Tean, et pean ikka ühel hetkel need vahepealsed sündmused ära kirjutama, ja parem vist siis juba kohe selle raske asjaga ühele poole saada. Seda enam, et välja kirjutamine aitab mõnikord murekoormat vähendada ka. Nii et kes ei taha kurbasid teemasid lugeda, ärgu parem siit edasi lugegu.
Ühesõnaga. Oli Floki. Enam ei ole.
Kõik juhtus kuidagi ootamatult ja on siiani minu jaoks ebareaalne. Noor ja rõõmus kass, eksole. Ühel päeval vaatasin, et tal hingamise ajal kõht kerkib ja langeb kuidagi kiiresti. Hingas justkui kõhuga, kuigi suu oli kinni ja nähtavalt ta ei hingeldanud. Kõndis ringi, sõi, käis vetsus jne. Mõtlesin, et küll järgmiseks päevaks üle läheb. Järgmisel päeval oli seis sama. Aga kuna ta ei nutnud, valus ei paistnud olevat, käis söömas jne, ei teadnudki ma, mida asjast arvata. Kolmapäev oli mul ülikiire päev ja Artjom oli üldse Madriidis, aga Flokit jälgides tundus mulle, et paremaks siiski ei lähe, pigem oli ta kuidagi loium ja väetim ja sööma ka ei tulnud. Kuigi istus koguaeg ühes või teises toas keset põrandat, st oli sotsiaalne, ei näidanud, et tal midagi valutaks. Otsustasin, et järgmine päev läheme kindlasti loomakliinikusse ülevaatusele. Neljapäeva hommikul paningi puuri valmis, ta tuli ise puuri kõrvale istuma, lükkasin ta sisse. Ja läksime arsti juurde. 10-15 min minna. Terve tee Floki karjus ja rabeles puuris paaniliselt. Kohale jõudes oli vaeseke täiesti kurnatud ja hingeldas. Järjekorda ei olnud ja tehti kohe pilt – kopsude ümber kõhuõõnes oli palju vett, nii et kopsud olid kokku surutud ja ta sai vaid ühe kopsunurgaga hingata. Arst ütles, et vesi tuleb nõelaga välja tõmmata ja siis saab alles analüüsid teha, et mis selle põhjustas, kas mingi infektsioon, vähk jne variandid. Ütles, et nende juures ei saa seda teha, peame loomahaiglasse viima ta. Aga et panevad kõigepealt tunniks hapnikukasti ta, et ta taastuks transpordist. Jätsimegi ta tunniks sinna (oli endiselt hirmul ja paanikas), aga ise olime positiivsed, et saab korda kõik. Kui järgi läksime, et edasi haiglasse viia, oli ta märgatavalt hädisemas seisus. Endiselt paanikas, karjus ja proovis puurist põgeneda, keel ripakil ja lilla (tund tagasi oli veel normaalset värvi), lõõtsutas. Istusime takso peale ja sõitsime haigla poole, umbes 20 min sõitu. Karjus, rabeles. Ja kuskil viimase otsa peal, 5 min enne kohalejõudmist ta lihtsalt lämbus oma paanikahoo kätte ära. Mu süles, puuris. Silmad muutusid hetkega klaasistunuks ja läinud ta oligi. Ja ma istusin seal, endal süda kokku tõmbumas, samamoodi vaikses paanikas.
Kohe üldse ei olnud selleks valmis. Ja loomulikult tundsin, et olen teda alt vedanud. Oleksin võinud varem arsti juurde minna. Oleksin võinud oma koduveterinaari vahele jätta ja kohe haiglasse sõita. Korra oli see mõte isegi peas olnud, aga tundus kuidagi turvalisem esialgu kliinikust läbi käia ja teada saada, milles üldse asi on. Ma ei aimanud eluilmaski, et minutitemänguks läheb. Aga ühe tripi oleks ta ilmselt üle elanud, need kaks kokku olid liig. Täpselt selline tunne oli, et oli sada teist varianti, kuidas kõik oleks hästi läinud, aga mina valisin just selle ühe variandi, mis lõppes kehvasti. Ja kui ma poleks üleüldse teda meile võtnud, oleks ta ehk kusagil teises kohas teistsuguse saatuse osaliseks saanud. Ja nii edasi, ja nii tagasi. Teate, alati kui mingites küsimustikes on küsimus, et “kui saaksid minevikus midagi teisiti teha, siis mis see oleks?” pole ma otseselt midagi väga-väga muuta soovinud, ühtegi elukriitilist, elumuutvat viga pole olnud. Aga nüüd ma küll tean, mida edaspidi vastan, et mida ma teisiti teeksin.
Jah, me ei tea, millest tal see vesi tekkis, võib-olla oleks nagunii surmav haigus olnud. Võib-olla oleks päev varem minnes samamoodi paanikas hingetuks näugunud end. Aga oikuiraske on ikkagi ennast mitte süüdistada. Sest mina ju vastutasin tema elu eest. Selle väikese armsa tegelase hinge eest. Surm on nagunii raske asi leppida, aga kui veel selles end süüdi ka tunda, on veelgi keerulisem lahti lasta.
Ma tean, paljud mõtlevad, et mis seal ikka, loom on loom. Lapsi lohutasin samamoodi – et loomad elavad nagunii vähem, kui inimesed. Et kunagi oleks ta nagunii surnud. Ja keegi ei ela lõpmatuseni, kõik surevad ükskord. Aga see teadmine tegelikult ei aita, sest ta oli täieõiguslik pereliige, täpselt sama armastatud, kui kestahes teine meist. (räägib muidugi inimene, kelle südamesse ongi elu jooksul märksa rohkem loomi kui inimesi pääsenud)
Ja iga päev näen ma teda kõikjal – telefon on tema pilte ja videosid täis, kodu ja riided on endiselt valgeid karvu täis. Mõni kilekott või laste mänguloom on silmanurgast justkui tema. Tundub nii ebareaalne, et just alles ta oli siin meiega, rõõmus, seltskondlik, usaldav, ja enam ei ole, mitte kunagi.
Laste jaoks oli see elu esimene kokkupuue surmaga. Minul oli nende vanuseks vist juba kümneid hüvastijätte selja taga. Koerad, kassid, kanad jne, kõik nad olid olnud mu lapsepõlve parimad sõbrad ja mängukaaslased.
Elu. Selline ta on, mis teha.
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 
Kallistan sind nii nii kõvasti ja tunnen iga sõna su postitusest oma kehas. Ma tunnen seda lihtsalt niiii tugevalt. Pai.
MeeldibLiked by 1 person
Aitäh! Loodetavasti on neil seal kusagil pilvevahus mõnus ja hea pikutada…
MeeldibMeeldib
Nii kurb. Aga teil on õnneks veel kasse? Minu pojal oli ka esimene kokkupuude surmaga seitsmeaastaselt, kui täie tervise juures kass kliinikust enam tagasi ei tulnud, sest sai anafülaktiise šoki tuimestusest. Sellest on nüüdseks möödas 15 aastat ja ma muidugi selle peale kogu aeg ei mõtle, aga nüüd tuli meelde. Meie Nuustukene. Ja teie Floki. Nuuts 😦
MeeldibLiked by 1 person
Nuuks jaa. Sellised ootamatud asjad, et ei saa arugi, et kust see nüüd tuli, nagu välk selgest taevast, eks. Ma otsustasin ka, et mina sellesse vet.kliinikusse enam oma jalga ei tõsta. Saan aru, et nad pole süüdi, aga ikka hinges selline tunne nagu nad oleks rahuliku südamega surmasõidule saatnud meid.
Kaks kassi on veel jah. Parem oleks, kui nad nüüd kenasti 20seks elada plaaniks!
MeeldibMeeldib
Iga lahkumisega tulevad meelde Doris Kareva luuleread:
Süda kirjutab. Käsi veab read.
Käsi väsib. Süda ei väsi….
Tagantjärgi tarkus … oleksid/poleksid … kui me teaks ette kõiki tagajärgi, ei juhtuks midagi, mis looks mälestuspilte hetkedest, mis on valusad, valusalt magusad ja jäädavalt läinud.
Lastele on lemmiku kaotus valus…minu lapsed olid 6 ja 4 kui esimest korda jätsid hüvasti pere vanima koeraga ja neli aastat hiljem lahkus teine koer…ootasime neid koolist koju, et saaksid hüvasti jätta…see kurbus on nii valus ja teadmine, mis oleks kui oleksin varem märganud, teinud teise valiku jne. Siiani on valus ja silmis pisarad kui meenutan. See on ka põhjus, miks enam lemmikuid ei võtnud, nende elu on üürike võrreldes inimese eluga ja kiindumustunne ei korva lahkumise valu.
Mõtlen Flokile ja Sulle ning perele…tean, kodu tundub tühjana, keegi on puudu.
Olge hoitud!
MeeldibLiked by 2 people
Aitäh!
Mul siin ka lapsed nutsid, et nüüd on uut kassi vaja Floki asemele. Ma mõtlesin kohe, et ei mingil juhul. Esiteks ei täidaks ta Flokist jäänud auku nende südames nagunii. Ja teiseks, kolm kassi oli nagunii plaaniväline number. Tuli meile plaaniväliselt, lahkus samamoodi… ju siis oli nii ette nähtud.
MeeldibMeeldib
Aga see on hea küsimus, et kas see kiindumistunne ja rõõm sõbrast kaalub kaotusvalu üle või mitte.
MeeldibMeeldib
Sellise nurga alt ei ole mõelnud. Kaotusvalu on siiski suurem ja teadmine, et kuid ühel päeval see hetk tuleb… Esimest lemmikut võttes ei saa aru, kuigi eelnevast elust on kogemus kaotusvaluga…ei ole see läbistanud nii isiklikult ja vahetult. Minu puhul siis – pigem hoian end, kaotusi on ümberringi piisavalt.
MeeldibMeeldib
Mul on Flokist ja teist nii kahju :S Vastusena aga su küsimusele, siis minu arvates see kiindumistunne ja rõõm kaalub kaotusvalu üle. Jah, lemmikud elavad lühemat aega kui meie, aga kui nüüd veider võrdlus võtta, siis ka eakamad sõbrad või vanavanemad elavad lühemat aega kui meie. Ma olen ikka vahel oma esimese kassi kaotuse üle kurb ja kardan seda päeva, mis ei pruugi üldse nii kaugel olla, kui Franz ühe ilusa pojengipõõsa alla matta tuleb, aga see, mis ma neilt mõlemalt saanud olen, on sellest valust minu hinnangul tugevam.
MeeldibLiked by 1 person
Mhmm, mul on endal vist ka niipidi pigem. Elu jooksul olen päris palju kordi oma lemmikute surma pärast nutnud ja murtud südamega olnud, aga ikka olen lubanud uutel tegelastel enda ellu tulla. Lollakas võrdlus vbolla, aga see on natuke vist sama värk, mis sünnitamisega, et jube valus, aga siiski ununeb piisavalt, et julgeme järgmise lapsega uuesti läbi teha selle. Lihtsalt tunded on vastupidises järjekorras. Et noh, lapse puhul on kõigepealt valu ja pärast rõõm temast, loomaga vastupidi, alguses rõõm, pärast valu. Kuigi südamevalu on muidugi raskem taluda kui füüsilist valu, seega ses osas mu võrdlus ikka ei päde vist…
MeeldibMeeldib
Ohh, kurb, nende väikeste eludega ikka tuleb hüvasti jätta, kui loomasõber oled…
Aga te tegite kõik, mida oskasite ja antud asjaolude juures saite. Kassid ei näita tõesti välja oma probleeme viimase minutini.
MeeldibLiked by 2 people
Praegu mõtlen, et ta ei olnud kuskil peidus “suremas” nagu kassidel haigena kombeks, aga samas, viimased kolm ööd ei maganud ta lahtise akna peal aknalaual nagu tavaliselt, vaid voodi all, minu pea kohal. Ja damn, ma ei saanud sellest vihjest ka aru. Kassid noh.
MeeldibMeeldib
Oh jah, armsakesed! Ju see ajalikkuse ja paratamatuse valus puudutus tabab alati ühtemoodi! Ja ega teiste sõnad siin ei taha aidata, aeg ise teeb seda. Kallistan!
MeeldibLiked by 1 person
Kalli-kalli ❤
MeeldibMeeldib
Tunnen sulle südamest kaasa. Kallistan….
MeeldibMeeldib
Ma ei saa seda peast ja nutan Lastele lohutuseks ❤️💓❤️
Kuhu lähevad kassid
kui nad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringi
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
Kurbade Kasside Jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva.
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.
Astrid Reinla
MeeldibLiked by 2 people
💖
Kallistame vastu!
MeeldibMeeldib