Paljud blogijad tegid penvembrit (mõtlesin praegu hoopealt ise nime sellele nähtusele, aga võib-olla kuskil nimetataksegi nii?), st blogisid novembris iga päev. Ma ei hakanud üritamagi, ja hea oligi, sest mul jäi selles kuus niigi totaalselt aega puudu + prioriteedid eks, kus blogimine hetkel esikümnesse ei mahu. Isegi lugema jõudsin kahjuks haruharva, avasin vaid kõige kõitvamate pealkirjadega postitused.

Vaatasin, et jõuan siia viimasel ajal kõigest 2-3 korda kuus, seega oleks päris tore teha endale detsembri puhul tilluke väljakutse ja kirjutada kord nädalaski 😀 Iga pühapäev – see teeb ju kokku lausa viis postitust! Kas saan hakkama – eks varsti ole juba näha, aga annan endast ikka parima 😉

Tavaliselt teen ma wordpressi lahti, kui on kas vaja midagi muud teha, mis tundub liiga raske/suur/aeganõudev, st põgenen reaalsusest; või siis kui tahan midagi kirja panna, enne kui ununeb, ja ma olen täiega suur unustaja. Näiteks on mul märkmik lambimõtete jaoks, mis pikkadel jalutuskäikudel tulevad ja olulised tunduvad (ja sama kiirelt ununevad, kui tulid), ja sinna olin hiljuti kirja pannud: “Asjad, mida elus meeles pidada”. Punkt üks oli kenasti kirjas ja punkt kaks oli lihtsalt number ilma tekstita. Proovisin nädal-paar meenutada, mis sinna ometi kirja pidi saama, mäletasin, et oli kindlasti kaks asja. Lõpuks andsin alla ja kirjutasingi “ei mäleta enam”. Ehk siis juba poolega metsa pannud…

Aga blogimise juurde tagasi tulles. Niimoodi graafiku järgi postitada tundub igatahes täitsa huvitav väljakutse, teoorias. Samas igapäevase postitamisega ei saaks ma hakkama isegi siis, kui mul oleks lõputult üleliigset aega. See on nagu kooliajal, et mulle nt täiega meeldis kirjandeid kirjutada, aga kui oleks pidanud iga päev, siis saaks sõnad ja mott otsa ja sama teemat mitmendat korda kirjutada ei ole mu jaoks inspireeriv, tundub nagu viilimine või aja raiskamine. Ja mõni inimene on loomult jutupaunik, mina kohe kindlasti mitte. Grupitšättides (mida on mul vist kokku viis, laste kooligrupid ei lähe arvesse) näen seda eriti hästi – ma olen üldjuhul lihtsalt omaette kaasanoogutaja või pearaputaja ega pea vajalikuks üle korrata midagi, mida olen juba kuu või aasta või kolm aastat tagasi kirjutanud, samas kui teised viitsivad vabalt samu teemasid mitmendat ringi lahata (mida ma ei pane üldse pahaks ja rõõmustan, et agarate inimeste seas mu laiskus ehk kahe silma vahele jääb). Eriti ekstreemselt laisk kirjutaja olen ma telefonis. Tihti on mul mõttes kõik jutud ja vastused ja tekstid öeldud, aga juba idee telefonis toksimisest ja silmade pingutamisest tundub jube tüütu. Lihtsam on panna laik ja oodata päris-elus kokkusaamist, et päriselt suhelda.

Igapäevaselt raamatut kirjutada oli samuti raske. Ei tulnudki välja. Üks päev siin, teine päev seal, vahepeal mitu kuud pausi. Jube oluline on, et oleks mõnus õhkkond ja null segavat faktorit. Mul on neid segavaid faktoreid kodus kaks 😀 Pluss kassid. Kõik tahavad süüa, midagi koos teha, kusagile minna, midagi öelda jne. No ei tule välja niimoodi see keskendumine ja mõtte lendu laskmine.

Ühesõnaga, ise olen laisk, aga jälgin siin suure uhkusega, kuidas Aleksandr koolis raamatut kirjutab. 11-aastane on praegu (panin tuleviku-enda jaoks siia kirja selle) Igatahes, kirjutab niisama oma lõbuks, tundide ajal. Kümneid lehekülgi A4 lehti käsitsi täiskirjutatud ja pildid vahele joonistatud. Iga päev paar lehte juures. Ma mäletan end selles eas unistamas millegi kirjutamisest, aga mitte kunagi ei olnud mu fantaasial nii suurt voolavust, et kirjutakski päriselt kümnete lehtede kaupa. Siin-seal natuke, aga alati jäin toppama, kui pidi kellegi nime välja mõtlema vms, lisaks tundus alati, et ma ei oskaks kunagi nagunii nende oma lemmikute pärisraamatute lähedalegi jõuda, seega andsin juba eos alla.

Küsisin, et kas õpetajad ei pahanda juba, et ta tunni ajal muude asjadega tegeleb. Aga keegi pole isegi tähele pannud, vaatavad vist, et tublisti konspekteerib 😀 Igatahes, varem ta vihus aina koomikseid teha koolis, nii et olen praegu üllatunud, et ta tekstilise loomingu poole pöördus. Sest ausaltöeldes ta suur raamatulugeja ei ole. Vabalt võib olla, et tänu sellele julgeski nii agaralt kirjutamise ette võtta, polnud sellist aukartust nagu mul.

Daniel vaatas seda ja ütles “vau”. Talle kohe üldse ei meeldi kirjutada. Kui peab õpikust vihikusse mõne ülesande teksti kopeerima, siis venitab sellega ja kommenteerib, kui pikk ja väsitav see on ja milleks küll jne. Kuigi käekiri on tal väga ilus, sest noh, õpetaja on tal suht sõjaväekorra pooldaja ja pahandab, kui pole ilusti mööda joont või mõni rida tühjaks jäänud vahel vms, või kuupäev puudu või suur algustäht või tähed pole koos jne (ise ta kirjutab täiesti loetamatult, dešifreerin alati tükk aega). Dani muidugi suht ignoreerib enamikku tema nõudeid, nt jätab millegipärast alati kõige ülemise rea ikka tühjaks (vaatan, et Aleksandr tegelikult ka, aga tema õpetaja jaoks pole see probleem). Dani ütles mulle just eile, et iga kord kui õpetaja pahandab, siis ta ei kuulagi, mida ta räägib, et rohkem stressi ei tuleks. Nii et ta ei teagi, mille pärast õpetaja pahandab… Igatahes, suhted pole neil just kõige roosilisemad, tegeleme siin sellega. Võib olla kunagi kirjutan pikemalt, kui kuskile poole lahenema hakkab. Aleksandril seevastu on maailma ägedaim klassijuhataja. Ta on lisaks muusikaõpetaja ka, seega taaskord näib mulle, et loominguliste alade inimesed on tšillimad ja tekitavad vabama õhkkonna, kus laps ei ole pinges (Dani klassijuhataja nt on matemaatik, sealt ilmselt see korra-armastus ja loomingulise lähenemise mittelubamine).

Täna hommikul ärgates mõtlesin ärkamisest ka. Mul endal heliseb äratuskell 7.30, lapsed ärkavad kell 8. Tuli neid äratades järsku pähe, et kell 8, kui nemad alles silmad lahti teevad, istusin mina lapsena juba koolipingis. Ja sinna jõudmine oli pikk ja vaevaline tee, eksole. Buss läks mingi 7.15 paiku. Bussijaama oli kodust vähemalt kümme mintsa. Ilmselt umbes 6.30 ärkasin siis, ma pakun, ei olegi enam täpselt meeles. Tegin ise omale patsi pähe, sõime kõik koos hommikusööki ja juba tuligi läbi pori ja vihma üle põllu metsaservalt mööda rajakest riburadapidi bussijaama lonkida. Jube lastepiinamine, on ju! Praegu läheme 8.45 kodust välja ja isegi see tundub mõnikord liiga vara… Inimene harjub hea eluga liiga kiiresti ära.

Laste osas veel. Imestan pidevalt, et kuidas küll nad nii erinevad välja on kukkunud. Sama kasvatus, sama kasvukeskkond, samad geenid, samad vanemad eeskujuks… ja ometi nii erinevad huvid, erinevad iseloomud, erinevad toitumisharjumused jne. Huvitav, kas emale tundusime meie neli omal ajal samuti nii eri materjalist tehtud olevat?

Aga ma ei teagi, pühapäevani siis?