Avastasime mõned päevad tagasi ühtäkki juhuslikult, et stuudio sai meil juba 5-aastaseks! Arvutasime mõlemad aina näppudel üle, et kas tõesti juba nii palju? Jah, juba 2019 algusest! (essa stuudiopost siin)
Mul pakitseb iga kord stuudiosse minnes hinges rõõm, sest see on ainus käegakatsutav asi me aastatepikkusest tööst ja rabelemisest. Muidu ainult kodukontor ja fototöötlus ja kuhjuvad pildid kusagil arvuti välisel kõvakettal. Kõik on nagu virtuaalne. Kodulehed, portfoolio, insta jne. Kui elekter maailmast otsa saaks, polekski miskit ette näidata. Aga stuudio on päris, sinna saab sisse minna ja tunda, et… ah ma ei oska kirjeldada! See on see võõras riigis integreerumise teema natuke, et ta annab seda tunnet, et oleme siiski suutnud mingil moel läbi murda, et ei ole kõik ainult oma peas, mingid töö viljad on ka näha. Muidu tunnen end kuidagi kasutuna noh.
Kas see oli kerge? Oh ei! Kui me alustasime, olid meil näpud totaalselt põhjas. Ja ettevõtlusega alustamisel lisandusid kohe igasugused kulud, igakuised autónomo-maksud, käibemaks, tulumaks, raamatupidaja jne. Stuudio rent. Õnneks oli Artjom noorte alustavate ettevõtjate programmis ja esimesel aastal sai igasugust abi ja soodustusi ja see kulus täiega ära (paberitäitmist ja ringijooksmist oli samuti palju).
Kusjuures siin on üks saade, mida ma vist blogis ei olegi kunagi jaganud, kus seda äsja-avatud stuudiot näha saab.
Ja siis, aastake peale alustamist tuli kohe pandeemia peale. Mis, nagu kõik teavad, oli fotograafiavaldkonna jaoks eriti tore (pulmad, üritused jäid ära + paljud inimesed jäid vaeseks ega saanud endale fotograafi juures käiku enam lubada). Mitu kuud ei tohtinud kodust väljagi astuda, toidupoodi ja apteeki vaid. Olid ajad, ah!?
Aastate jooksul oleme ikka mitu korda aru pidanud, et kas peaks stuudio kinni panema. Alles umbes viimased 1-2 aastat on ta tasapisi õide puhkemas. Nüüd käivad meil juba igasugused tuntud fotograafid, suured rõivafirmad, nt Mayoral, Olimara. Päris mitu räpparit on stuudios oma muusikavideo filminud (neid on alati nii naljakas näha). Aaa, ja viimane Dunkin Donut reklaamikampaania pildistati nt ka just hiljuti meie juures. Yumm! (parimad donutid, mis siin saada on) Ühesõnaga, viimaks ometi on me kodukootud stuudio kohalike seas nö tuntuks saanud, firmad ja fotograafid leiavad ise tee meieni. No ma ütlen, kannatlikkus ja sihikindel rügamine viivad lõpuks sihile. Või ma ei tea, kangekaelsus. Aeg.
Aga muidu. Mulle tundub, et fotograafia selles vanas mõttes hakkab tasapisi välja surema. Kõigil on ju tänapäeval heade kaameratega telefonid, kes see ikka niisama fotograafi juurde läheb, vaid need, kes vanast harjumusest on jäänud käima. Ja need, kelle kaaslased ja sõbrad on pildistamises eriti kobakäpad, nii et ei jää muud üle kui professionaali abi paluda 😀 Perepiltegi saab mõni sõber telefoniga möödaminnes teha. Nii et jääbki vaid pulmade pildistamine, firmade jaoks pildistamine (reklaamfotod, töötajate portreefotod kodulehele) ja stuudiofotograafia. Võib-olla ma eksin, võib vabalt vastu vaielda, aga kuidagi tundub nii olevat. Vähemalt meie puhul. Igatahes on meil peale pandeemiat kõik erakleiendid ära kadunud, vahel harva vaid mõni satub, 90% shootidest on firmadele. Äkki Eestis on teisiti ja fotograafia endiselt õitseb? Eesti inimesed tahavad ju rohkem näidata, teate küll, kõik peab naabrist parem olema, suurem auto, ilusam pere… (vabandan eriti jämeda üldistuse eest, isiklikult mitte võtta!)
Igatahes. viis aastat, juuhuuu. Juubelipidu ei teinudki (kas viis aastat läheb üldse juubeli alla, või alates kümnest alles?) Kunagu ammu, no viis aastat tagasi, tegime avamispeo küll. Siis, kui veel kedagi fotograafia-maailmast ei tundnudki 😀 Nüüd ei mahuks enam kõik stuudioga seotud olnud inimesed sinna üheskoos äragi vist. Viie aastaga muutub ikka palju!
Millal sina, armas lugeja, viimati fotograafi juurde sattusid? Kas üldse kunagi? Mis arvad, kas fotograafi-amet sureb välja või jääb alati ikka mingi nišš, kus teda vaja?
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 
Ma tuleks stuudiosse pildistama, kui sealkandis oleks. Kui sattun, siis tulen. Aga viimati fotograafi juures – kui poeg oli 1-2 aastane, ehk siis 22-23 aastat tagasi :-). See-eest keskkooli ajal KOGU AEG, ülikoolis juba harvem ja pärast … mitte eriti. Siis sündis laps ja esimesed kuus kuud käisin religioosselt iga kuu, pärast veidi harvem. Kodus fotografeeris meid umbes 7 aastat tagasi mu amatöörfotograafist sõbranna, kaameraga, mitte telefoniga, nii umbes 7 aastat tagasi, kui ajakiri tahtis juttu teha meist. Ja teine kord, umbes aasta hiljem, kui ajakiri jälle tahtis juttu, sain kokku ajakirjaniku ja fotograafiga, kes mu üles pildistas, nii et ajakirjale kõlbaks.
MeeldibLiked by 1 person
Ma pildistasin ka esimest korda korralikult fotograafiga, kui esimene laps oli aastane. Enne seda käisin lapsena fotostuudios mõned korrad a la passipilti või perepilti tegemas ja pulmapäeval tegi ka per-büroo fotograaf mõned klõpsud (selle üle ülirõõmus, väga nummid ilupildid tegi); aga muidu polnud varem pähegi tulnud, et võiks üldse fotoshuudile minna.
MeeldibLiked by 1 person
Me vist 2 aastat tagasi, vbla 1 lasime fotograafil pildistada meid. Mul halb mälu. Aga mäletan suurepäraselt seda mõtet, et lõpetaks ise üldse igasuguse piltide klõpsimise ära, kui, siis ainult reisil ja telliks lihtsalt igal aastal fotograafilt perepildid ja siis mitte stuudios, vaid mingis loomulikumas olekus – looduses liikudes, kodukandis tuuritades. Just mõttega, et saaks igast aastast vähemalt ühed korralikud pildid. Telefonipiltidel pole minu meelest õiget sügavust… Kui seda Jaanile ütlen, siis ta ei saa aru, mis juttu ma ajan, mis sügavus… Aga no puudub ju. Telefoni pilt on täiesti lame 😀 Pakvetan, et fotograafid kuhugi ei kaoks 😀
MeeldibLiked by 1 person
Jaa, tean, mida mõtled, seda udust tausta, mida enamasti telefoniga ei tule, kõik on ühtemoodi terav. See on hea point küll. Telefoniga saab tegelt ka teha, aga ta ei jää mu meelest üldse naturaalne.
MeeldibMeeldib