Meil siin algasid koolivaheaeg ja Semana Santa ja see teeb tuju nii heaks. Ootasin kannatamatult! Ma pole üldse hommikuinimene ja see hiljutine kellakeeramine ei teinud asju üldse paremaks.

Teise trimestri hinnetelehed pandi ka üles. Uskumatu, aga maailm on peapeale pööratud – nüüd on Aleksandril, kel muidu oli alati kõik super-duper, paaris aines neljad-viied (meil 10-pallisüsteem), sest osad tööd tegemata ja joonistab tunni ajal hoopis koomikseid. Tõsilugu muidugi see ka, et väidetavalt on mõne õpetajaga lärm tunni ajal nii suur, et ta ei kuulegi ja siis hakkabki omi asju tegema (koomiksite joonistamine pidi tema sõnul olema sama põnev kui legodega mängimine). Enamus ainetes on õnneks ikkagi head hinded, nii et tasakaalustab need kaks kehvakest ära. Ja nt inglise keeles on ta üks klassi parimatest ja õpetaja jättis hinnetelehele lausa kiituse, et tubli töö ja jätkaku samas vaimus. Danil kusjuures sama, et inglise keeles klassi parim, neil on keelte peale mõlemil päris hästi annet antud või siis on see kolmkeelsuse üks boonuseid, et muud keeled tulevad ka kergemalt. Sest inglise keeles nad kodutöid küll ei tee ega eksamiteks õpi, jooksu pealt tuleb. Prantsuse keelega üsna sama seis.

Aga Danil, kel oli juba mitu rasket kooliaastat seljataga, mil õpetaja aina pahandas ega olnud rahul temaga, on nüüd uue õpetaja ja aspergeridiagnoosiga täielik kannapööre toimunud. Nüüd hoopis kiidavad, et kui tubli ja tark ja et lausa lust temaga töötada. Meil oli hiljuti klassijuhataja ja eripedagoogidega koosolek, et mis nad siiamaani teinud on ja kuidas läheb ja nii tore oli näha-kuulda, et tal on nende kõigiga hea klapp ja viimaks on kooliskäimine tema jaoks ka positiivne kogemus. Pidavat nüüd viimastel kuudel nägu naerul ja isegi seltskondlikum olema. Seda olen vist juba maininud, et klassijuhataja on hästi chill tüüp, aga need eripedagoogid, kes koolis paar korda nädalas temaga üks-ühele tegelevad, jätsid samuti hästi empaatilise ja positiivse mulje. Mitte ainult sellepärast et kiitsid teda 😀 Vaid näiteks nõustusid, et võibolla ei olegi vaja lõunavahetunni ajal sundida teda teistega koos mängima, et ehk ongi tal vaja hoopis omaette akusid laadida ja putukaid või taimekesi vaadata, et oleks teiseks päeva pooleks ka jõudu. Tervisekeskuse psühholoog nt on teisel arvamusel, tal on kinnisidee, et ei tohi lubada lapsel korrakski oma mullis olla ja peab koguaeg lükkama seltskonda ja suhtlema. Ah ta ongi omaette frukt onu kah, selline vanakoolikas.

Täna algas meil siin Semana Santa (püha nädal/lihavõttenädal). Olen temast pikemalt nt SIIN kirjutanud, ei hakka jälle uuesti üle seletama, et mis imeasi ta on. Aga see on ikka kõige erakordsem ja vapustavam-vaimustavam traditsioon/püha/üritus siinmail. Mul on siiamaani igal aastal vau-efekt, ei ole veel ära väsinud ega tüdinenud. Natuke laulupeoga võrreldav õhkkonna ja emotsioonide ja pühalikkuse mõttes. Täna juba käisin vaatamas ja mõned pildid ka siia illustreerimaks:

Artjomil on sel aastal esimest korda ametlik püha nädala fotograafi/pressi luba, nii et ta saab igale poole ligi ja pildistama, see on ka äge kogemus. Jälle pisike sammuke integreerumise ja kogukonda sulandumise teel – kümme aastat tagasi poleks elusees arvanud, et kunagi selline silt kaelas ja nagu oma säga (kohalikus slängis boquerón) Semana Santast osa võtta saaks. Äge ju!

Sellega seoses – wordpressi tänane päevaküsimus oli, et kus end kümne aasta pärast näed. Jäin selle peale kohe mitmeks minutiks juurdlema. Minu jaoks on sellised küsimused alati keerulised vastata olnud, sest mul vist puuduvad need viisaastaku või kümne aasta plaanid, ma näen elu nagu väikest müsteeriumi ja igasuguste ootamatute keerdkäikudega nähtust ja tean, et misiganes ja kusiganes kümne aasta pärast olen, ei oleks ma seda täna osanud uneski näha või õigesti ette ennustada. Kas teil ka nii? Mu jaoks on elu tõesti nagu heroes3-mäng, kus iga sammuga näen natuke rohkem ettepoole, aga ülejäänud maa on endiselt kaetud ja peidus ja kui tahan teada, mis seal on, pean lihtsalt edasi sammuma. Võibolla asi selles ka, et mul ei ole enda jaoks suuri eesmärke pandud, mille nimel siis veri ninast väljas rügaks. Et teaks mida elult tahan. No ma ei tea nt endiselt, kelleks saada tahan… Ainus, mida tean, on et tahan olla hea inimene ja ümbritseda end ka heade inimestega ja võtta elu samm-haaval, et ei tunduks liiga hirmus ja ületamatu, et ei tekiks seda tunnet, et ma ei saa hakkama ja kõik on liiga raske. Sest kohe, kui mõtlen liiga pikalt ette, tuleb mul ikkagi kerge hirm ja paanika, et elu on liiga raske ja kas ma oskan teda ja kas liiga raske leveli olen valinud omale.

Kuigi oleks põnev küll näha, mida ma praeguseks 10a tagasi oleks “ennustanud”. Aasta oli 2015, lapsed olid 3 ja 1. Ma poleks osanud ette näha ei häid ega halbu asju, mis selle aja sisse jäid. Aga oleksin kindlasti öelnud, et näen end Malagas, seda küll.

Aga 2035 – huhh. Tahaks loota, et lapsed on siis õnnelikud noormehed ja teismeiga valutult seljataga. Ja et õpivad midagi, mis neid huvitab ja motiveerib ja sütitab. Ehk on juba kaaslasedki olemas? Ise tahaks olla eluga sealmaal, et rahaliselt oleks ok ja oma isiklik elamine lõpuks olemas. Mis kõlab hetkel täieliku utoopiana, vaadetes kinnisvara hindasid ja tegeledes liiga loomingulistel ja alamakstud aladel… aga samm-sammult tasapisi, ehk õnnestub?

Loominguliste ja alamakstud teemadega jätkates 😅 – “Metsakivi lood” läks trükki! Eks ma siis jagan, kui täpsem kuupäev teada, millal poodidesse jõuab. Mõne nädala pärast vast? Kahetiste tunnetega olen hetkel – ühelt poolt elevil ja rõõmus, et valmis. Teiselt poolt piitsutan end, et oleks kindlasti paremini saanud ja kas tänapäeva laste jaoks üldse on põnev jne. Kas mõni laps kunagi aastate pärast üldse mäletab seda raamatut ja meenutab, et meeldis ja mõjutas? Ja kas tänapäeva lapsi üldse puudutab selline vanade aegade teema ja mütoloogia ja folkloor jne, või kõnetab vaid suuri, sest nostalgia? No eks ma saan varsti siis teada…

Üks, mis lapsi kohe kindlasti huvitab, on minecraft. Käisime eelmisel nädalavahetusel koos laste ja nende sõpradega Minecrafti filmi vaatamas. See tuli nüüd nädalake tagasi kinodesse just. Üks Aleksandri sõber tuli juba teist korda vaatama ja kõigile teistele meeldis ka väga. Ma ise paneks hindeks 6/10, ei olnud ju halb, aga otseselt imeline nüüd ka mitte. Artjom ja ühe teise lapse isa ütlesid mõlemad, et jäid korraks magama filmi ajal… 🤣 Nii et jah, need tänapäeva lapsed ja mis neid vaimustab. Järgmisena pean vist minecrafti teemalise raamatu kirjutama!