Kas teil ka vahel uudiseid ja meediat vaadates tekib see tunne ja ahastus, et appi, maailmas on nii palju halbu inimesi? Et kust nad tulevad? Miks nad inimlikkuse kaotavad? Ja kui palju selliseid asju üldse päevavalgele tuleb? Enamus ju jääb saladuseks või mätsitakse kinni jne.

Et miks sellised teemad ja mõtted? Peamiselt seoses E-failide ja USA klounpresidendi ja üleüldse pommitamiste ja sõdadega, pluss CK mõrvamüsteeriumi lahendamisel olen natuke silma peal hoidnud ja see on ka totaalne jäneseurg, ühesõnaga vahepeal saab liiga palju maailma tumedamat poolt ja tahaks silma kinni pigistada igasuguste koleduste ees, aga samas, sellest kui ma ei tea/pole kursis, ei muutu ju need asjad olematuks. Nii et siis pigem nagu parem teada, eks. Aga kohati saab üleküllastus küll.

Mõtlen, et maailma viga vist selles, et hingetud inimesed on enamasti jubedalt võimuahned (ja raha-ahned) ja saavad alati juhipositsioonidele, juhivad riike ja maailma ja ühtlasi meid väikeseid malenupukesi ka. Ja veider, et raamatuid lugedes või ajalugu vaadates me usume, et kurjus oma kombitsad igale poole ajab ja et olukord võib mingil hetkel päris käest ära ja peapeale minna (a la handmaid’s tale, mida aasta lõpus lugesin või Orwelli teosed jne), aga päris elus tundub alati, et maailm on parem kui kunagi varem, kõik on ikkagi kontrolli all, õiglus ja headus ja kõik. Ja ah, need vandenõuteooriad, need on ulme. Kuniks tuleb välja, et mõni neist polnudki ulme.

Kuskil nägin ütlust, et seadus on nagu traataed: lõvi hüppab üle, uss poeb läbi, aga aed täidab oma funktsiooni ja hoiab karja ikkagi kenasti koos. Kusjuures ma olen rõõmuga seal “kenasti koos,” aga ei ole ju aus, et lõvid ja ussid teevad mis tahavad ja inimelu millekski ei pea.

Ok, mainin ära, et tegelikult olen ma pigem optimist kui pessimist 😆 Sain välja kirjutada, hakkas parem.

Tegelikult üks asi veel.

Teate seda ütlust osade inimeste kohta, et isegi kui poolt ta juttu usud, oled ikka poolega petta saanud. Mul on üks selline inimene elus, ainult et selle vahega, et ta oskab tõe hoopistükkis peapeale keerata, niimoodi et tekib hoopis teine süžee ja lugu. Tõeterakestki ei jää alles. Vahel näen sotsiaalmeedias selle inimese neid ümberpööratud lugusid ja mõnes mõttes paneb naerma, et on alles fantaasia ja mingi veider jultunud enesekindlus musta valgeks rääkida, mõnes mõttes on kurb mõelda, et kui tagamaid ei tea, siis sotsiaalmeedias puudub tänapäeval võimalus aru saada, kas inimene on autentne või ajab hoopis ausate silmadega sulaselget valejuttu suust välja. Ja kurb ka, et kõige selle seletuseks on kaks varianti, mõlemad kehvad: kas inimese reaalsustaju on niivõrd paigast ära, või siis teeb ta seda kaalutletult, kurjusest ja (hea)meelega, järelikult tal pole lihtsalt südametunnistust.

Ja ikkagi, kust sellised inimesed tulevad.

Ilmselt on me kõigi tutvusringkonnas või sotsiaalmeediakanalites mõni selline tegelane? Mis te teete? Eemaldate kontaktidest või ignoreerite niisama? Võtate kui meelelahutust? Ütlete sõna sekka, proovite õigluse jalule seada? Ma olen vist selline, kes, kui otseselt minusse ei puutu, siis proovin lihtsalt ignoreerida. Vist elukogemus, mõned korrad noorema ja naiivsemana olen proovinud see “õiglane rüütel” olla ja pärast ise kah s*taga pihta saanud. Nii et mis sa s*tast ikka puutud, läheb veel rohkem haisema noh, nagu öeldakse.

Samas tahaks jälle mõelda, et ebaõiglust nähes oleks normaalne kõrvalseisjatel vahele minna. Näiteks tänaval kui keegi mõnda looma peksaks või kamp lapsi teist narriks, sekkuks ma kõhklemata. Samas mingid tõsisemad olukorrad on, kus noorena oleksin julgelt vahele tormanud, aga täiskasvanu ja lapsevanemana on mingi alalhoiuinstinkt sisse löönud, ei tormaks enam vahele, helistaks politseisse pigem? Ise tahaks edasi ühes tükis eksisteerida. Just nägin mingit eksperiment-videoklippi, kus tänaval jalutab paarike ja naine teeb möödaminejatele abipalumismärgi – enamus inimestest kahjuks ei reageerinud ega sekkunud. Teoorias olen kindel, et sekkuksin, aga samas tuli just meelde, et eile jalutasime jõusaalist mööda ja ütlesin Artjomile nalja pärast, et näe, mingi naine on kangi alla kinni jäänud (pikutas seal kangi all ja puhkas korraks ilmselt) – ta tahtis kohe kontrollima minna, et äkki tõesti abi vaja, ma olin, et kamoon, ei usu, nalja tegin ju, ja tõmbasin ta edasi. Sest noh, piinlik ju, kui tegelikult kõik hästi. (pluss tõenäosus, et mu nali polnud nali, tundus suht olematu, ta ei näinud tegelikult hädas välja ju. Samas äkki oli tal ka piinlik abi kutsuda lihtsalt ja kogus seal julgust kedagi appi hüüda 😅).

Piinlikustundega seoses meenub see juhtum, kui poodi pidasin ja riietuskabiini juurest poole silmaga nägin, et üks tüüp kassa juures midagi nagu nihversas, aga ma ei julgenud kohe kontrollima minna, sest ei tahtnud, et inimene arvaks, et ma teda vargaks pean. Ja kui nad välja läksid ja kassa lahti tõmbasin, oli see loomulikult tühi…

Samas pisiolukordades, kus olen kiusamist näinud, olen ikka julgelt vahele läinud, sest maailmaparandamisinstinkt lööb sisse. Siis nagu pole piinlik. Saa siis aru.

Aga sa pigem silmakinnipigistaja või sekkuja ja kuidas alalhoiuinstinkti ja maailmaparandamisinstikti omavahel tasakaalus hoiad?