Sellest, kuidas Danielil läheb, ma polegi kirjutanud. Tundub, et polegi midagi kirjutada, sest ta on nii rahulik ja tšill tegelane ja jääb meil tihti lausa kahe silma vahele. Noh näiteks nagu siis, kui ta oli 2-kuune ja ema-isa tulid appi, et enne hispaaniasselendu kohvreid autosse tassida. Emaga olime korteris viimased ja vaatasime, et nüüd sai vist kõik võetud. Läksime alla ja alles auto juures selgus. et teised kõik juba autos, aga Danielit polegi. Vot siis! Tema magas tasakesi toas turvahällis ega lasknud kogu saginast end häirida. Aga selline ta ongi, maailma kõige rahulikum laps. Vahel võtab lausa mõtlema, et on see ikka normaalne, et üks laps on NII rahulik, on tal ikka kupli all kõik korras, et ta vahetpidamata ei kisa, nagu kõik teised normaalsed beebid? 😀 Samas oskab ta silma vaadata ja naeratada ja pikad jutud maha rääkida. Ja noh, tegelikult on ta mõned korrad ju ikka nutnud ka!
Oleme alati teda vaatanud ja isekeskis arutanud, et nii rahulik ja targa pilguga (seda ütles poes üks tädi meile, et “muy intelligente!”), et noh, siit tuleb vist meie perre lõpuks arst ka! Aga viimastel päevadel tuli mulle hoopis teine mõte ja panen selle siia kirja, sest aja jooksul kindlasti ununeb – niisiis, temast saab keegi, kes oskab elu nautida ega ei põe pisiasjade pärast 😛 Juba sünnitusmajas ütles üks intensiivpalati tädi, et vot see poiss oskab endale ise olemise heaks teha…see oli siis, kui ta seal puuksutas või krooksus ja ise mõnusalt ägises 😀 Eile vaatasin, kuidas ta ennast mõnuga pealae pealt sügas ja tuli järsku selle tädi jutt meelde 😀 Või nagu Katre ütles, et ta on kuulnud küll, et beebid oma pöialt või riideid lutsutavad, aga näeb seda nüüd esimest korda:)
Ja ta armastab magada, ma ei tea tegelikult sugugi palju lapsi, kes juba 3-4 kuuselt magavad öösel ilma söömata üle 9 tunni jutti (umbes 21.30 – 7.00). Aleksandr nt ärkas veel aastasenagi mitu korda öö jooksul ja vajas paitamist või kussutamist. Vot selline imebeebi on meil, kui teaksin retsepti, jagaksin seda lahkelt kõigiga (sest harju keskmise beebi kogemus on mul ju ka Aleksandri esimestest kuudest olemas ja seda põrgut ei soovi ma kellelegi!), aga kahjuks ei tea. Igasuguseid teooriaid on, nt rahuliku ema teooria. Muidugi olen palju õnnelikum, sest viin oma hispaania-elu unistust täide ja Artjom ei ole nädalate viisi komandeeringutes, nagu 2012 sügisel. Ja teise lapsega pole enam sellist paanikat, et mis ja kuidas. Samas on stressi ju ikka, kolimine jne. Või siis loomuliku sündimise ja sünnituse teooria (versus esilekutsumine, vaakumpump jne). Või on kõik kinni hoopis tähtedeseisus! 😉
Ja eile sai see armas tegelinski 4-kuuseks. Kuna mulle meeldib hirmsasti võrrelda, siis tegime 4-kuu pilti küünla ja tordiga ka, just nagu Aleksandrigagi beebina.
Ja meie igakuised karufotod. Kunagi kasvab ta karust suuremaks! :O
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 