Mulle tuli hiljuti meelde, et mingi 4a tagasi (pandeemia ajal) tegid kõik ühte ägedat isiksuse testi ja ma tegin muidugi ka ja tundsin tookord seda tulemust lugedes, et rohkem täppi ei saakski minna.
Mõtlesin, et kui uuesti teha, kas nüüd tuleks teine tulemus, sest esiteks nii palju aega on möödas (ma ei ole täna see, kes olin eile, või kuidas Gabriel viimses reliikvias ütleski), teiseks oli pandeemia ajal ehk mingi teistsugune tunnetus enda ja maailma osas.
Võtsingi testi uuesti ette, vastasin jälle kõik need küsimused ära… ja tulemus tuli täpselt sama. (INFP-T ehk vahendaja, mediator/idealist/dreamer/healer). Selle vahega ainult, et introvertsuse tase oli praegu veelgi suurem (tookort 67%, seekord 83%) Ilmselt oli pandeemia ajal igatsus inimkontakti järele suurem 😅
Ma arvan, et nagu enamus introverte, ma võitlen introvertsusega. Sest vaata kuidas tahad, tegelikult on ta elus siiski miinuseks. Suureks miinuseks. Takistab elus läbilöömist. Proovin teda pidevalt üle kavaldada. Mõnikord, kui ei viitsi mõnele uusi/võõraid inimesi sisaldavale üritusele minna, ikkagi lähen (ja olen pärast tegelikult alati õnnelik, et end kokku võtsin ja läksin), proovin oma kookonist väljapoole tulla. Tegelikult ise tunnen ma seda intro-ekstravertsuse suhet umbes 60-40 peal olemas. Et mitte kahe vahepeal, vaid lihtsalt tsipake ühele poole. Aga 83… nii hulluna ma seda ise ei tunneta. Sest mulle nt massiüritused meeldivad, tunnen aegajalt vajadust väljas käia, üldiselt ei häbene ennast avada inimestele. Ei punasta tähelepanu keskpunkti sattudes. Võin tantsida siis, kui keegi teine ei tantsi. Jne.
Aga samas üksi olla on mõnus. Üksi oma mõtete ja tunnetega, väliste segajateta. Mõnikord tunnen, et saan korralikult mõelda või enda sisse vaadata alles siis, kui mitte kedagi kodus ei ole.
Enamasti, kui mind kusagile kutsutakse, jätan oma peas salaja variandi, et otsustan alles tund-paar enne asja toimumist, jätan omale althüppamisruumi. Selline “ma mõtlen sellele homme” – suhtumine. Ja kui asi käes, siis juba, et ok, teeme siis ära. (a.k.a kannatame ära). Ja kohapeal melu sees lõppkokkuvõttes ma tegelikult ei kannata, täitsa naudin-tšillin. Aga enne minekut tundub kodus raamatu lugemine alati märksa mõnusam ja energiat säästvam variant.
Näiteks just mõned päevad tagasi sattusin toredale koosviibimisele, kus esiteks tehti mussi ja teiseks tehti limoncellot. Kes ei tea, siis limoncello on sidruniliköör. Sidrunikoori hoitakse kuni kuu aega viina sees ja siis lisatakse suhkrusiirup. Ülilihtne retsept. Kel on oma sidrunipuu käest võtta, need teevad tihti kodust limoncellot ja ühel tuttaval juhtus puu kohe eriti sidruneid täis olema. Kaua sa ikka seda sidruniteed lürbid…
Veel pool tundi enne kodust väljaminekut mõtlesin, et äkki ikka ei läheks… Riided olid juba seljas, aga endiselt kaalusin, et kas minna või mitte minna. Tüüpiline.
Vahepeal oli paar vihmast ilma meil ka. Aga muidu on praegu just see ilus oranžide hekkide aeg. Ja lisaks see veider aeg, kui tihtilugu on Eestiga võrreldes 40-kraadine temperatuurivahe, tundub veider mõelda.
Veel mõtlen, et iganädalane blogimine oli ses mõttes tore, et ma ei unustanud ära, mis vahepeal kõik toimunud on. Praegu tuli meelde, et kolmekuningapäevast ma ei rääkinudki. Aga mitu nädalat möödas, las ta siis jääb. Ja veel igasuguseid “vanu asju”.
Aa, ja stuudio akna taga on taaskord tuvitibud! Ma arvan, et selle suure uudisega täna lõpetangi 😉
Mulle nii meeldivad esimesed jaanuarid. Rohkem kui 31. detsembrid näiteks. Vana-aasta õhtu on alati selline… kergelt kohustuslik… tunne, sund on, et PEAB tähistama, midagi erilist ette võtma, planeerima. Ja samas tuleb ta alati nii ootamatult, kiiresti, just kui on peale jõule selline periood, kui pole aimugi, mis päev ja nädal ja aasta üldse on. Esimene jaanuar see-eest on alati nii mõnusalt vaba olekuga. Saab pikalt magada, mitte ainsamatki kohustust pole, tuju on hea, energia on mõnus, väike ootusärevus, et milline see aasta siis küll nüüd tuleb. Isegi ilm on tavaliselt hea.
Sel aastal olime suure osa päevast rannas ja nii mõnus oli lihtsalt olla, kuldšampust juua, muulil kividel istuda ja mere-elust osa saada. Ilmatusuurt krabi nägime, kätte ta end muidugi ei andnud, sest ilmselgelt pole ta loll, kui on nii vanaks osanud kasvada. Ühes kivi sees elavas augus elas mingi põnev tiivuline kala. Üks pisike merelind tšillis ka meiega kividel, ohutus distantsis muidugi. Sõi aina midagi kivide pealt sambliku ja merevetikate seest. Üks teine merelind aina sukeldus ja vaid aegajal ilmus tema pea ühes või teises kohas pinnale. Kajakad triivisid vahepeal ka ringi. Ma olen alati mõelnud, et tahaksin kajakas olla, nii mõnus tundub niimoodi ringi lennelda… Vaatasime merisiilikuid ja tigusid ja muid tegelasi ka. No igatahes totaalselt mõnus oli lihtsalt nautida ja end ära kaotada, päev lendas nagu niuhti mööda. 21 kraadi ka kõigele muule õndsusele lisaks.
Kuldset šampust ajasime päev varem kui püha graali taga. Tuli kuidagi mercadona šampuseleti juures uudistades mõte, et võiks aasta essaks päevaks kuldse šampa võtta, aga seal ei olnud. Pärast jalutasime ühte teise poodi, kus ka ei olnud. Seda otsusekindlamad olime, et vaja ta ikka leida. Lõpuks kolmandast poest kesklinnas leidsimegi, viimase pudeli, juhuuu! Nii et tuleb lõbus kuldne päikseline aasta, kus ta pääseb.
Praegu on jälle soojalainepäevad, samad kraadid, mis Eestis, aga plussiga… mõned inimesed käivad ujumaski. Artjom hüppas ka eile korra merre.
Mere-elukatest rääkides, üks päev siin aastalõpus oli rand väikeseid läbipaistvaid asju täis. Kaugemalt nägid välja kui ümarad jäätükid, lähemalt nagu mingi plastik-prügi. Kuigi veel lähemalt vaadates oli näha, et nad “hingavad”. Õnneks on olemas google lens, mis ütles, et need olid Salpa fusiformis (eesti keeles äkki salp?), mingid tegelased mantelloomade hulgast. Esimest korda nägin!
Too päev rappisid kajakad mingit kalaparve ka, aina sulpsasid õhust pea ees vee alla ja tulid kala nokas välja.
Igatahes tunnen ma end peale eilset mõnusat tšilli esimest jaanuarit lõpuks väljapuhanuna ja olen valmis taas tegudele asuma, härjal (draakonil see aasta?) sarvist haarama. Palju on vaja ära teha. Ja ärgem unustagem, et meil pole siin pühad üldse veel läbigi, nädalalõpus ju kõik kolmekuningapidustused veel ees. Kingitused pakkida, paraadi vaatama minna…
Üks mu jõululuuletustest on juba terve elu, väikesest tirtsust saati olnud see (lapsena muidugi ei mõistnud ma, kui eluline ta on) :
Üks aasta on väga pikk,
lausus laps ühel vaiksel viivul.
Taat muigas: “Pai päkapikk,
aastad lendavad linnutiivul.”
E. Niit
Ja jälle on üks peaaegu minema lennanud, sain veel viimasest sabasulest kiiruga kinni. Kui ei oleks harjumust blogida, ei mäletakski temast varsti teiste möödunud aastate virrvarris suurt midagi. Seega, aasta viimasesse päeva sobib mu meelest imeliselt võtta hetk tagasivaateks ja sisekaemuseks, pigem enda jaoks, sest ilmselt pole ta teistele nii põnev lugeda kui mulle endale millalgi tulevikus.
Nii et, nagu juba tavaks saanud, liidan ja lahutan selle aasta ka siis kokku. Vanad on siin: 202220212019
1. Mida sa tegid aastal 2023, mida sa polnud varem teinud?
Hmm. kas ma ütlen… Ok ütlen siis. Ema, ära loe!!! Proovisin esialgu seente (psilotsübiin) mikrodoseerimist, see oli tegelikult juba 2022. aastal, innustust sain ühest podcastist: Joe Rogan #1035: Paul Stamets (Soovitan täiega kuulata!). Ma polnud mitte kunagi oma elus psühhedeelikume proovinud (v.a. nooruses paar korda kanepit, mis mulle pmst ei mõjunud), aga vot peale podcasti olin influentsitud ja tundsin, et olen viimasel ajal natuke vana ja kulunud, boosti on vaja. Mälu, silmanägemine, väsimus, raskem kontsentreeruda jne. Igatahes… ma ei tundnud absoluutselt mingit mõju. Nii et veidike aega läks mööda ja otsustasin, et proovin siis seda normaalkogust, kui mikrodoositamine kuskilt otsast tunda ei andnud. Kord elus võib ju inimene sellise kogemuse endale lubada. No vähemalt minusugune looduslaps ja hingelt šamaan. Aga ülla-ülla, normaalkogus ka ei mõjunud, hästi kergelt oli teine tunne, häda pärast, kui süvenesin, muutus puude roheline toon kollasemaks (aga seda saan ilma abivahenditeta ka tekitada). Olen immuunne vist… Aga mulle ei mõju näiteks kohv ka, või kanep, nagu juba mainisin. Energiajooke joon ka puhtalt maitse pärast, kas või enne magamaminekut. Olen hunniku üksteisele vastukäivaid teooriaid välja mõelnud, mis mu immuunneoleku põhjusteks võiks olla, aga mis seal ikka.
Maagilised
Sel aastal oli muid vähempõnevaid esmakordseid tegevusi ka. Näiteks padelit mängisin essat korda elus, sai meil peaaegu regulaarseks trenniks lausa siin aasta lõpupoole.
Aa, ja olin kaks täispikka päeva giid (tavaliselt ainult orgunnin ja ise rahva ette ei roni, aga seekord oli vaja). Sünkroontõlge hispaania keelest eesti keelde ja kõik see. Oli äge kogemus, aga raske ka muidugi.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Aasta tagasi kirjutasin eesmärkidest nii:
6 kilo alla võtta. Kaua võib, onju?
Alustada ühe ettevõtluse-asjaga, mida juba mitu aastat oleme plaaninud
Et Metsakivi lugude raamat ilmavalgust näeks.
Kusjuures, kehakaal alanes küll, suvel kui omale lisatöö võtsin, oli nii hullumeelne kiire aeg, et kaotasingi sellega, et ringi jooksin ja polnud aega ei süüa ega süüa teha umbes 6 kilo. Kolme-nelja kuuga! Sügisel, kui elu jälle tavarütmi läks, tuli paar kilo tagasi, nii et võrreldes eelmise aastavahetusega olen hetkel kuskil 4 kilo kergem. Ei nurise!
See ettevõtluseasi liigub endiselt teosammul. Aga liigub. Aega on puudu, täiega on liiga vähe tunde ühes päevas.
Raamat… Vabanduse leiab alati, aga mul andis suvel läpakas otsad. Ja peale seda on kõik kirjutamisalased asjad seisnud. Telefonis ei taha tippida ja tööarvuti on muude, päristööasjadega hõivatud, pluss tahan mugavas mõnusas kohas kirjutada, mitte “tööpostil” akendeta toas. Õige fiiling peab olema, valgust, avarust!
Uued lubadused… Taaskord ütleks, et pigem eesmärgid: need samad kolm teemat vaja ikka edasi tegelemises hoida, “valmis” saada.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Ei
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Ei
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2024, mis puudus aastal 2023?
Tegelikult on ikka autot vaja. Aga muus osas, jõudu ja energiat võiks rohkem olla…
A kui nüüd realistlikest soovidest edasi unistada, siis täiega sooviksin walk-in garderoobi 🙂
6. Mis riike külastasid?
Eestit – mulle kingiti sünnipäevaks (juubel oli) piletid 💖
7. Mis kuupäev aastast 2023 jääb igaveseks su mällu? Miks?
Artjomi sünna Granadas jääb kindlasti meelde, väga äge oli. Aga muidu üldiselt ei seostu mul sündmused kuupäevadega, numbrimälu on alati ülikehv olnud.
Teoorias võiks ka halloween meelde jääda, sest sain täiskasvanute kategoorias parima kostüümi auhinna ja 60 euri eest kinkekaarte ka lausa, oli väga meeleolukas.
Aga 2023 ise jääb kindlasti sellega meelde, et meil täitus kümme aastat elu Hispaanias. Väga äge verstapost!
Ja kui mitte kuupäevaliselt, aga sündmustest rääkides, siis iga kord ühest purskkaevust/veekraanist möödudes tuleb mulle nüüd meelde, kuidas seal pisarateni ühe nalja/prängi peale naersin. See pole kahjuks ümber-räägitav, vaid puhas situatsioonikomöödia, aga K tegi oscariväärilise näitlemistöö ja V jäi kõike uskuma.
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Tööalaselt ei tulegi seekord midagi meelde, stabiilne aasta oli (mis on iseenesest ka kordaminek). Aga muidu oli tore näiteks see, et mu foto näitusele valiti.
Aa, äkki see ka, et korraldasin Andaluusiat külastavatele firmadele paar suurt mitmepäevast ekskursiooni ja midagi ei läinudki ootamatult untsu ja kõik isegi sujus.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
Daniga koolitöid tehes tunnen end vahel läbikukkujana.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Tavalised nohud-köhad
11. Möödunud aasta parim ost.
Jalgratas Danile näiteks, ta nii tahtis ja on nii õnnelik selle üle.
Mul endal taasord kaltsukaskoorid. Mõned imetabased kleidid ja jalanõud ja ehted. Näiteks Hispanitas saapad 5 euriga!!!
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Kõigi, kes te siin olete viitsinud lugeda ja isegi kaasa rääkida 😊
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Kui ma sain teada, mida ühe mu nooruspõlvelemmikseriaali, That 70s Show üks näitleja on teinud (pandi vangi ka). Ühtlasi ajavad südame pahaks igaugused sektid, seesama, kus see näitleja oli, saientoloogia, aga kõik teised sektid ka. Öök.
14. Kuhu läks enamik su raha?
Mis raha? Ma pole mingit raha näinud.
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Langevad tähed Eestis, raba, niisama perega olek.
Jõulupakk Eestist, mis oli igast head-paremat täis, oli ka totaalselt elevusttekitav.
Linnud-loomad pakkusid ka läbi terve aasta elevust, näiteks tuvitibud stuudio akna taga lillepotis või see kaheksajalg, kes mind muulil kivide vahel jalast krabas.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2023 meenutama?
Mõni bulería ilmselt 🤣
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
I õnnelikum või kurvem: sama
II kõhnem või paksem: tibake kõhnem
III vaesem või rikkam: sama
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud
Hommikuti tiibetlasi
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud
Läbi neti oma arvamust välja öelnud. Teinekord ei anna oma vaatenurga pakkumine mitte kellelegi midagi juurde, vaid tekitab asjatuid pingeid.
20. Kas sa armusid aastal 2022
Ei.
21. Kui palju üheöösuhteid?
Null.
22. Mis oli su lemmiksari?
Norsemen’i vaatasime vist aasta esimeses pooles? Väga lõbus oli. Alguses mõned osad polnud huumor veel nii hea, aga mida edasi, seda paremaks läks 😆
After Life meeldis. Selline eluline, kurb ja naljakas ja tiba musta huumorit sekka.
Ja Better call Sauli viimane hooaeg tuli ka välja, mida olin juba jupp aega oodanud; ei pettunud. Kuigi selle vahepealse ajaga olid näitlejad märgatavalt vanemaks jäänud.
Aa, kusjuures Mandalorian oli ka üllatavalt hea! (Aleksandr tahtis vaadata ja jäin kuidagi koos temaga vaatama). Aga muidu, kas ainult mulle tundub, et häid sarju otsi kui tikutulega taga? Isegi Witcher, kus oli nii palju potentsiaali heaks sarjaks ja imetabaselt hea peaosatäitja jne – viimane hooaeg oli ikka täitsa kehv. Umbes nagu troonide mängugagi juhtus. Hmm, troonide mängu pre-sarjadeni pole ma veel endiselt jõudnud, äkki peaks silma peale viskama 🙂
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Ei
24. Parim raamat, mida lugesid?
Lugesin üksildase oktoobriöö jälle üle ja no endiselt armastan. 100 aastat üksildust lugesin ka üle (millalgi 15-20a tagasi lugesin varem, ei mäletanud pea midagi enam) ja olin taaskord vaimustuses. Sellised perekondade ajalood ja natuke maagiat ja muinasjuttu on just mu teema. Uutest lugemiselamustest ei tõusegi midagi niivõrd esile, kõik olid head, pea igast raamatust leidsin enda jaoks midagi, aga lemmikraamatu staatust ükski ei saanud.
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Sellesse loosse nt armusin:
Agua Fresca
26. Mida sa tahtsid ja said?
Ei osanud isegi tahta, aga tšeki sain, st üks võlgu olnud firma maksis lõpuks ära, tšekiga 😆
27. Mis oli selle aasta parim film?
Pea on täiesti tühi…kas nägin üldse mõnda imetabaselt head filmi sel aastal? Vist mitte?
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
Käisin veinimuuseumis 😀 Hästi vihmane ilm oli ja sünnipäev oli nädala sees, pidu ei korraldanud. Kui vanaks? Sel aastal oli lausa juubel, 40!
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Endiselt. Kui ma oleks lotojackpoti võtnud…
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Kleidid, boho, täpid, platvormid, suured värvilised kõrvakad, nagu igal aastal. Mu selle aasta top kuus kõige kantumat kleiti on siin, ülejäänud ei saanud pooltki nii tihti kapist välja:
Neist esimene ja viimane on aastast 2022, aga ülejäänud on kõik selle aasta kaltsukaskoorid ka.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Kusjuures, lisaks sellele, et pere ja sõbrad ja loodus, sain aru, et tegelikult hoiab blogimine ka mõnikord mõistuse juures. Kirjutamine on teraapiline.
32. Milline kuulsus sulle sel aastal kõige rohkem meeldis?
Ma muidu Elon Muski ei fänna, aga see oli nunnu kui ta siin hiljuti Disney jne tüüpidele “Go fu.k yourself” ütles.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Kas see just poliitilise alla läheb, aga panin tähele, et mind häirib täiega see, et filmid/seriaalid liiga poliitiliselt korrektseteks on sunnitud. A’la kindlasti peab olema ülivõrdes naiskangelane ja äpu mees ja mõni ajalooliselt valgenahaline tegelane peab olema mängitud tumedanahalise poolt ja kõik vähemused esindatud jne. Kamoon, tumedanahaline Kleopatra??? Mäletan, et juba eelmisel talvel kui Wednesdayd vaatasin, nägin pärast mingeid kommentaare, et liiga vähe tumedanahalisi ja vähemusi jne, ja mõtlesin, et küll on tänapäeval ikka raske filme tehes loominguliseks jääda, sest mingid sellised reeglid ja käi nagu nööri mööda, et keegi ei solvuks.
34. Keda igatsesid?
Flokit mõnikord
35. Kes oli parim uus tutvus?
Täiega tore oli osade blogijatega silmast silma kohtuda, kes Málagasse sattusid. Päris elus ka tuttavaks saada. Blogistaja ja Punanemammu ja Indigoaallane – aitäh, et viitsisite ja julgesite kokku saada 🙂
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida 2023 sulle õpetas.
Et elu on habras (mitu inimest perest olid sel aastal surmale millimeetri kaugusel)
Viskan siia lõppu posu selle aasta matkapilte (võivad vabalt olla juba varem siia ka sattunud mõned neist), sest mulle tundub, et just looduses veedetud tunnid on need, mis väärivad kõige rohkem elamise ja olemise nime. Mõnikord tunnen, et nende hetkede ja päikeseloojangute nimel elangi.
Eelmisel aastal olid sellised “big italian family”- stiilis jõulud ja oli imetore! Sel aastal on hoopis teistmoodi, vaiksed kodused omaette jõulud. Teistmoodi toredad.
Laua katan muidugi oma lemmiktoitudega… varsti hakkangi kartulisalatit hakkima. Veel on plaanis täidetud munad, praekapsas. Mandariinid, piparkoogid, kommid muidugi ka! Igasuguseid suupisteid veel. Ja äkki jõuan isegi viineripirukaid teha? (laste lemmarid) Ja ema saatis kõrvitsasalatit!
Kodused saatsid Eestist hiigelsuure paki, mis oli triiki hääd-paremat täis. Lisaks maiustustele oli pakis ka pisike eesti kuusk. Elas reisi kenasti üle. Me oleme nüüd hispaania posti (correos) pealt täiesti väikeste eesti pakivedajate peale üle läinud (Bambusa transport on näiteks super, toredad inimesed ja kõik alati kiire ja korrektne). Ükskord aastaid tagasi oli eesti posti ja correose koostöös paki teekond Eestist meieni päris seiklusrikas ja pikk. Ligi kaks kuud seikles. Kuusest oli vaid okkahunnik alles (nagu ikea, et pane ise oma kuusk kokku…), vorstid jne samuti kõik riknenud. Ja on teistelgi kordadel pakk peale pühi jõudnud, correos ju ei ütle ette, mis päeval nad paki toovad, paki jälgimist uuendavad ka nii nagu ise viitsivad, nii et tihtilugu olen päevade kaupa kodus ootevalmis olnud ja lõpuks väidetakse ikka, et ei saanud tuua, sest kedagi polnud kodus. Bambusaga samas saab mugavalt paki teekonda jälgida ja eelnevalt lepitakse päev/aeg ka kokku, ei ole kunagi mingeid ootamatuid üllatusi olnud.
Kassid on seekord kuuse osas ükskõiksed
Toiduga seoses veel – jõulud on järjekordne näide, kus ma oma vanu traditsioonilisi lemmiktoite lauale panen ja hispaania köögi poole pealt pea midagi ei vali. Mõned suupisted vaid, a’la oliivid ja juust. Hispaanlastel on jõuluõhtusöök taaskord selline liha- ja kala- ja mereannirikas. Ka ei joo nad siin üldse hõõgveini. Enamus pole kuulnudki sellisest imeasjast. Lidlist ja Ikeast saab meil hõõgveini osta küll, aga kõik need põhjamaadest sisserännanute hordid ostavad tavaliselt paari nädalaga hõõgveiniletid tühjaks. Me käisime ka juba novembris Ikeas tagavarasid varumas (sest detsembriks juba ammu otsas, kes hiljaks jääb, see ilma jääb…) ja Artjom viis tookord ühe pudeli naabrimees Pablole proovimiseks. Hahaa, too mõtles vist, et on ikka paganad, niimoodi veini rüvetada… ühesõnaga maitses, aga igaks juhuks taevani kiitma ei hakanud, sest kes teab, muidu tuuakse veel. See pool pudelit, mis joomata jäi, seisab tal endiselt joomata.
Hispaania jõulud on mõnes mõttes eesti jõuludega isegi sarnased, no vähemalt algus – süüakse kodus perega rikkalik jõuluõhtusöök. Küll märksa hilisemal kellaajal. Paljudes peredes kingitakse kingitusi ka, kuigi kõige tähtsam kingipäev on siiski kolmekunigapäev. Telekast vaadatakse pidusöögi kõrvale muidugi ka kuninga jõulutervitust (kas Eestis on presidendi kõne vana-aasta õhtul, onju? Või jõulude ajal ka?)
Aga mis siin väga teistmoodi on: peale söömist lähevad paljud kirikusse kesköisele missale. Ja kui Eestis seostub jõulumeeleolu ja traditsioonidega kindlasti jõulukuusk, siis Hispaanias on kõige-kõige tähtsam element jõulusõim. No see beebi-Jeesus ja Neitsi Maarja jne. Kõik teevad kodus omale jõulusõime, kõikide poodide vaateakendel on… Lisaks muidugi kirikutes ja ametiasutustes jne. Kuuseteema on siia tasapisi hakanud ka Ameerika jõulufilmidega seoses sisse imbuma, aga jõulusõimest üle ei saa.
Meie kooli jõulusõim sai koolide jõulusõimekonkursil esikoha
Aga muidu – jõulukuu on jubejubekiiresti läinud. Nagu ilmselt kõigil. Töö, üritused, kingitustejaht. Tegelikult on meil kinkidega lihtne, kumbki laps kirjutas nii jõuluvanale kui kuningatele (no need kolm kuningat ehk eesti keeles hommikumaa tarka) kirja ja Amazon tõi mulle asjad koju, ise pidin vaid pakkepaberit otsimas käima.
Üks palus lego, ja pani tagavaravariandina teise lego ka kirja, juhuks kui esimene jõuluvana jaoks liiga kallis. Teine palus puldiga laeva. Kuningatelt paluti tiba kallimaid kinke. Ju siis mõtlesid, et ikkagi kolmekesi toovad 😆 Aleksandr VR prille ja Dani metalliotsija pinpointerit.
Linn on nagu alati jõulutuledesse uppunud ja rõõmsat melu ja sagimist täis. Käisime peatänava tulesid ühelt selle tänava rõdult vaatamas, Artjomi kutsuti ja võttis lahkelt mind ka kaasa. Alt rahva seast on ikka ägedam, see kambavaim ikka.
Aga muidu on mul sel detsembril kohe eriliselt selline tunne, et aju on blokeerinud mu eest fakti, et juba ongi aasta lõpp. Olen omadega mitu kuud maas. Ilmad muidugi ka, paar vihmast ilma ju ongi terve sügise peale olnud. Korra tuli lausa mingi eriti hull suveõhk ja mõõdeti Málaga ajaloo kõrgeim detsembrisoojus – 29.9 kraadi. 12ndal detsembril. Uskumatu, eksole! Veel tund peale päikeseloojangutki oli õues lühikeste käistega kleidi väel mõnus soe olla. Detsembri kohta väga-väga erandlik. Proovi siis niimoodi jõululainele saada!
Talvesaapad ikkagi juba jalas…
Aga isegi vähemsoojade ilmadega on selline kuldse päikselise sügise tunne pigem. Ja siis ükspäev avastasin ma, et issand, juba teine advent! Aga tuli välja, et hoopis kolmas oli…
Seega otsustasime kodu jõulumeeleolu-lille lüüa, tegime lastega akendele lumehelbeid jne. Mõjub küll. Jõulumuss ka ja juba läheb. Sest mis see jõul muud on, kui üks eriline meeleolu. Ootusärevus ja jõululõhnad ja kinkimisrõõm ja aeg perega…
Kodune lumesadu
Lapsed otsustasid muidugi, et koolivaheaega võiks kohe valutavate kurkudega alustada. Samas on nad lõbusad ja palavikuvabad, praegu mängivad siin Cocoga päkapikku. Nimelt olid eesti-pakis ühed väikesed seinale kleepuvad mehikesed. Ja ta hullub alati neid nähes. Meie teooria on, et ta on kunagi mõned päkapikud nahka pannud ja nende väikeste inimkujuliste tegelaste nägemine toob päkapikumaitse taaskord suhu. Ühe jõulumütsi kuljuste hääle peale jooksis samuti jahimehe näoga kohale. Grinch mis Grinch! Tolmu näiteks on täiesti ükskõikne “päkapikkude” osas. Aga kes tahab päkapikumaiast Cocot näha, siis videojäädvustus ka:
Igatahes… täna polegi aega siia pikemalt lobisema jääda, vaja köögitoimkonda minna.
Kauneid ja rõõmsaid pühi!
P.S. Mis su lemmik-jõululaul on? Mul vist on juba mitmeid mitmeid aastaid Sia – Santa’s coming for us see kõige enimkuulatud jõululugu.
Kristallkuul käis hiljuti Tenerifel ja kirjutas oma toiduelamustest ning veeretas palli edasi mulle kui nö kohalikule hispaania eestlasele. Nii et, siit ta tuleb!
Esimese asjana mainin ära, et toit ei ole see, mille pärast mina isiklikult Hispaaniasse kolisin. Hispaania köök sobib inimestele, kes armastavad mereande ja liha. Kaheksajalad, krevetid, krabid, karbid, teod, igatsorti kala. Ega seda asjata vahemere dieediks ei nimetata… merest tuleb suur osa toidust.
Ja muidugi jamon, see kuulus hispaania sink, mille üle nad siin nii uhked on. Mina samas olen peaaegu taimetoitlane, st kui pitsa peal on kana, pole hullu, vorsti-viinerit ka ära ei viska võileiva pealt või kabanossist, või mõnikord söön lasanjetki, aga üldiselt mulle ei maitse liha, viimane kord burgerit süües jätsingi ebaviisakalt pool kotletist üle, sest oli liiga lihamaitseline mu maitse jaoks, aga lihavabasid alternatiive neil menüüs ei olnud. Ja kodus ma ise lihatoite ei valmista, toore liha nägemine on mu jaoks… õõvastav on vist õige sõna. Viimanegi isu läheb ära. Terve oma elu olen selline olnud.
Nii et kui Artjom lastega liha süüa tahavad, siis kokkavad omale ise. Või käime väljas söömas. Ja oeh, väljas käies ongi ju enamus valikust liha või kala. Mina otsin tikutulega menüüst midagi “söödavat”, mõnes kohas ei olegi 😆 Ses mõttes, ega ma nurise, veini, oliive, juustu on tegelikult igas kohas.
Aga see hispaania köök! Kuna Artjom teeb mõnikord turistidele andaluusia gurmeereise (ma peaks selle tegelikult kodulehele välja ka panema, siiani läheb nagu “leti alt”), siis saan otse spetsialistilt siia kõik need hispaania köögi saladused, mida ma ise ei tea, välja uurida. Enamus pilte siin on ka tema omad, sest ta on aastate jooksul päris paljudes kohalikes toidukohtades pildistamas käinud.
Söömist alustatakse tegelikult joogist. Õlu või vein käivad hispaanlastel söögi alla ja söögi peale. Jook on toidu osa ja sotsiaalne tegevus. Kui oled hispaanlaste seltskonnas, siis 99.9% inimestest joovad. Kultuurselt muidugi 😉
Muide, veini on lõuna-Hispaanias valmistatud nö aegade algusest saati. Juba foiniiklaste ajal, st sajandeid enne kristust. Ja roomlaste ajal. Ja maurid nimetasid siinset veini ravimiks (sest alkoholi ju ei tohtinud juua). Ja vene tsarinna Katarina II oli samuti suur Málaga veinide fänn, siit läksid veinilaadungid muudkui aga Venemaa suunas, Malaga veinidele oli lausa mingi eriline maksuvabastus tehtud.
Malaga veinimuuseumis
Oot, aga toidust tahtsin rääkida. Hispaanlased ise on kõige uhkemad oma singi üle: hispaania keeles on sink jamon (hääldatakse: hamón). Sinki, st neid suuri kuivatatud seajalgu, mis poes ripuvad, kingitakse jõuludeks, juubeliteks, pidudele ja üritustele kutsutakse kohale professionaalne singilõikaja. Restoranidel on oma singilõikajad. See on peen kunst noh, ja tulemuseks on imeõhukesed viilud. Ses mõttes… ma olen vist kirjutanud, mis juhtub, kui asjatundmatu proovib jamoni lõigata – traumapunktireis juhtub.
Blogisse vist ei kirjutanudki, aga fb lehel mainisin ära tookordse juhtumi
Iberico sinki peetakse maailma hõrgumaks singiks. Ja mitte ainult hispaanlaste endi poolt. Hinnad on ka muidugi vastavad. See on täielik gurmeetoit, delikatess, ja hispaanlastel pole raasugi kahju seda raha välja käia. Üks seajalg võib lausa tuhandeid eurosid maksta. Ja no leiva/saia peale seda ei pane, ikka eraldi süüakse. Veini kõrvale suupisteks näiteks.
Hispaania sink ei ole mitte keedetud ega suitsetatud, vaid esmalt hoitakse liha paar nädalat soolas ning hiljem riputatakse kuivama. Taaskord üks mitmetuhande aasta vanune traditsioon.
Mercadona singid
Singi hind oleneb mitmetest faktoritest. Näiteks kuivatamise pikkusest, aga ka sea liigist – kõige odavam on serrano, tavalised valgesõralised sead, kes on masskasvatuses ja tavalise loomasöödaga toidetud, kõige kallim on aga seesama iberico, millest ülal rääkisin: see on vana hispaania tõug, tumedat värvi, tumeda sõraga. Väljend “pata negra” tulebki just sõra värvusest. Nad elavad looduses, söövad oliive ja tammetõrusid ja muud kraami, mida loodusest saab. Just nende toidulaud muudabki liha maitse eriliseks ja hõrguks. Sigade toitumise alusel jaguneb iberico sink omakorda veel nelja klassi. Aga aitab sest singist küll, eks?
Teine tüüpiline hispaania lihatoode on chorizo, paprika ja küüslauguga valmistatud vorst, mida on samuti igas variatsioonis.
Ja kõigi eestlaste üllatusteks: ka hispaanlaste rahvusroogade hulka kuulub verivorst. Morcilla koosneb sea verest, sibulast, riisist, pekist. Erinevates Hispaania regioonides on hästi erinevad retseptid, mõnes piirkonnas lisatakse vorsti sisse saia või kartulit, mõnes kohas on magusam ja ingveriga jne.
Chorizo ja morcilla
Hispaania roogadest tuntuim on paella – riisiroog. Paella on mõnes mõttes nagu meie ühepajatoit. Originaalis tehti teda riisist pluss kõigest muust, mis kätte sattus. Lõkke kohal, suurel pannil.
Parimaks paellaks peetakse Valencia paellat ja sealt ongi paellatraditsioon pärit. Riis, jänes, kana, teod ja juurviljad on õige paella valenciana koostises. Hästi popp on ka mereannipaella, kuigi algupäraselt mereande ei kasutatud. Paella on igatahes tugevalt hispaania kultuuri osaks saanud, igal regioonil on omamoodi paella, tehakse paellaüritusi, pered valmistavad nädalalõputi seda koos lõunasöögiks. P.s. paellat ei peeta hispaanias õhtusöögiks sobivaks roaks, õhtuks sobib midagi “kergemat”. Lõunasöök on hispaanlastel päeva kõige tugevam toidukord.
Toidukordadest rääkides – hommikusööki süüakse vähimagi võimaluse korral väljas baaris. tüüpiline hispaanlane joob hommikuks kohvi ja võtab kõrvale bocadillo. Nii esimest kui teist on päris mitut liiki, Málaga kandis on “võileivadeks” Pitufo, mollete, campero jne, ja siis mis sinna vahele käib. Mu lemmik on pitufo juustu, tomati ja oliiviõliga. Tüüpiline hispaania kohv on kas café solo või café con leche, aga Malagas on neid sorte omajagu rohkem. Siinne kohv on hästi mõru tökat, mitte selline nagu Eests juuakse. Ja tihtilugu juuakse kohvi pisikese klaasi seest.
Talviti on popp hommikusöök ka churros con chocolate. Yumm!
churros šokolaadiga ja bocadillokohv klaasis
Lõunasöök on päeva tähtsaim osa. Sellest ka see kolmetunnine siesta, eks. Pika lõuna jooksul jõutakse süüa eelroog, pearoog (liha või kala), magustoit. Panen kõige popimad neist kõigist siia kirja:
Gazpacho on tüüpiline andaluusia külm supp, mis tehtud tomatist, kurgist, paprikast, saiast ja küüslaugust. Tihtilugu juukase teda hoopis klaasist. Ideaalne toit suvisl palaval ajal.
Ajoblanco, nö valge gazpacho on valmistatud saiast, purustatud mandlitest ja küüslaugust. Tihti viinamarjadega kaunistatud.
Salmorejo on samuti külm supp, tehtud tomatist, saiast, oliiviõlist ja küüslaugust. Gazpachost veidi paksema konsistensiga
Croquetas on paneeritud ja fritüüritud suupisted, kus sees on kas liha/kana/kala/juurviljapüree. Minu lemmikud on spinati või seentega näiteks.
Tortilla: kartulist ja munast valmistatud “paks omlett”. Tihti lisatakse ka sibulat, aga selle osas on kaks eri leeri ja tuline poleemika – ühed, kes ütlevad, et sibulata ei ole õige, ja need, kes ütlevad, et hoopis sibulaga pole õige. Igatahes, originaalis tehti teda ilma sibulata ja mina olen ka selle leeri pooldaja. Igasuguseid lisanditega variante tehakse ka, spinatiga, chorizoga jne.
Pimientos de padrón: eriline loode-Hispaaniast pärit väiksemat sorti paprikaliik, mida praetakse pannil oliiviõliga ja puistatakse jämeda meresoolaga üle. Mu totaalsed lemmikud. Mõned vürtsikamad satuvad ka mõnikord sekka, seega kutsutakse neid vahel hispaania ruletiks.
Alcachofas ehk artišokid. Väga-väga tüüpiline roog ja hispaanlased valmistavad kodus tihti. Keedetult või hautatult näiteks.
Ensaladilla rusa on üsna kartulisalati sarnane, selle vahega, et tehakse kas tuunikala või krevettidega. Tuunikalavariant mulle maitseb, krvettidega ei suuda süüa. Artjom armastab mõlemaid ja on vist iga Malaga toidukoha ensaladilla rusa ära proovinud.
Espetos on kõik, mis varda otsa pistetud ja elava tule peal küpsetatud (oliivihalgudel, need on hästi pika põlemisega). Espetoks sobivad näiteks sardiiinid, anšoovised, kaheksajalg, kalmaar jne. Igal rannabaaril on selline laevakujuline grillimisekoht ja espetod lähevad nädalavahetustel kui soojad saiad…
Gambas pil pil: üks väga tüüpiline andaluusia roog – krevetid, mis praetud oliiviõli, küüslaugu ja tšilliga. See on pea kõigi eestlaste totaalne lemmik ka.
Pulpo ehk kaheksajalg: kõige tüüpilisem/popim kaheksajala valmistusviis on pulpo a la gallega, aga siin lõuna-Hispaania rannabaarides on menüüs pigem gillitud kaheksalag.
Lihavalik on samuti ülilai. Ning liha armastatakse jätta üsna toores, st kui küsida eesti mõistes pooltoores, siis tuuakse üsna toores. Ja kui otsid liharoogadest midagi erilist, siis üsna nõutud roog on rabo de toro – pulli saba või flamenquin – paneeritud jamon serrano ja sealiha rull (pilti pole praegu võtta). Aga mõned tüüpilised liharoogade näidised siin (pane tähele, enamasti tuuakse suur tükk liha ja heal juhul paar juurviljakest seal kõrval, salatit-kastet ei tasu loota):
Peale eel-ja põhirooga on hispaanlastel kõhus veel magustoidu jaoks ka ruumi. Popid magustoidud on näiteks flan, crema catalana, riis piima ja kaneeliga, juustukook. Kitsejuustukook näiteks… Ja punkt pannakse lõunasöögile kohviga. Kirjutan magustoitudest ehk millalgi hiljem, muidu venib siin liiga pikaks 🙂
Õhtusööki süüakse enamasti väga hilja, 21 või 22 ajal. Eriti suvel ja nädalavahetustel. Aga kuna õhtusöök on nii hiline, pole ta niivõrd rikkalik kui lõuna. Tihti süüakse lihtsalt midagi kerget.
Lihtsad kodused toidud on igasugused pajaroad, nt puchero (hautatud liha ja köögiviljad), fabada (ubadest), las migas (omapärane roog saiatükkidest/saiapurust) jne.
Kui nüüd tagasi selle juurde tulla, et mida meie kui eestlased, kes on üle kümne aasta Hispaanias elanud, kodus sööme, et kas pigem eesti või hispaania toitu, siis tuleb jällegi see minu pirtsakas maitse ja taimetoitlus mängu.
Kõige popimad söögid meie kodus on: makaronid pestoga (või siis tomatikastmes), kõrvale tüüpiline eesti kurgi-tomati-hapukoore salat. Praekartul, seened. Omlett. Pitsa. Lastele teen tihti kaerahelbeputru või ka tatrahelbe oma, seda viimast saadetakse Eestist, lapsed täiega fännavad 🙂 Hispaanlased näiteks ei teagi, misasi puder üldse on, siin putru ei sööda. Kartulipüree. Aleksandri lemmiktoidud ongi puder, kartulipüree, pitsa. Dani lemmiktoidud on supp, läätsed, sushi. Suppideks on meil kas minu tüüpiline köögiviljasupp (kartul, porgand, paprika, tomat, riis jne) või siis borš või seljanka, mida teeb Artjom. Sushit ülitihti ei viitsi teha, aga kord paari kuu tagant äkki. Aleksandr ei söö üldse, meie Daniga sööme kalavaba (avokaado, porgand, kurk, paprika jne) ja Artjomile teen lõhega. Riisi teeme ka tihti, aga mitte hispaaniapäraselt, vaid mu oma lemmikretsepte. Näiteks kõrvale bataadikarri, nämma!
Hispaania roogadest on meil iganädalaselt menüüs tortilla (poe oma), ensaladilla rusa (samuti poe oma), kroketid (jällegi poest). Nii et nagu näha, siis ma hispaania roogasid täitsa nullist ise kodus pigem ei valmista, võib-olla üliharva, ikka kokkan neid oma vanu retsepte, mida juba Eestis elades harjusin tegema. Läätsesuppki oli mul oma enda lemmik juba enne siia koimist, punastest läätsedest; hispaania varianti ostan ainult valmiskujul. Tihti teen veganasju, a la porgandikotletid jne. Hummus tuleb toidupoest, ise ei tee. Ja näiteks praetud baklažaanid ei tule mul kodus üldse nii hästi välja kui väljas, nii et neid sööngi ainult väljas käies. No ja bocadillo, tüüpiline hispaania võileib on meil ka pidev toit, eriti hommikuti. Mõnikord sööme/joome gazpachot või salmorejot, taaskord toidupoest. Kohalikke magustoite me keegi ei fänna, nii et kõik flanid jäävad meist poodi maha. Kuigi magusat söön ma meeletult – šokolaadi, küpsist, jäätist. Kodus kohvi kõrval on alati midagi magusat…
Pidupäevadel teen endiselt eestipärast kartulisalatit. täidetud mune ka. Munavõi on ka mõnikord menüüs. Küpsisetorti teen ka, kui isu tuleb. Küüslauguleibasid teen piknikutele võtmiseks. Nii et ma ei teagi… 50-50? Natuke on toidulaud hispaaniapärasem kui varem küll, aga vanad lemmiktoidud pole ka kusagile ära kadunud. Ma pole kunagi ülisuur kokkaja olnud, armastan teha asju, mis saaks võimalikult kiiresti valmis ja maitseks võimalikult head. Ja et musti nõusid tekiks kokkamise käigus võimalikult vähe… Samas magustoidud on küll alati mu spetsialiteet olnud, juba lapsest saati, koogid, pirukad, vahvlid…maiasmokk nagu ma olen, siin ei jää kunagi viitsimise taha midagi kinni.
P.S. Mõned aastad tagasi kirjutasin, mida põnevat taimetoitlased Hispaanias leida võivad, see postitus on siin, kui kellelgi huvi silm peale visata: toidusoovitused taimetoitlastele
Vahel ikka tulevad ühes või teises naisteseltskonnas teemaks ilu ja ilustandardid. Noh väikses huumorivõtmes näiteks, et mood käib ringiratast, küllap lähevad varsti renessansiaegsed kurvid ja ümarad kõhud ka jälle moodi. Või see meem, mis mind ikka alati naerma ajab:
Ja tegelikult mitte ainult naistega, Artjomiga räägime samuti tööalaselt tihtilugu ilustandarditest ja ilust. Fotograafil peab ju selle peale eriti silma olema. Iga inimene on ilus, lihtsalt kes mis nurgast onju. Mõni fotograaf nt reklaamibki end naistele, kes end ilusaks ei pea, et tulge mu kaamera ette ja ma näitan teile, kui ilusad olete. Ja nagu kortsud on ilusad tegelikult. Üldse on loomulikkus ilus.
Aga mood, oeh, mood võtab mõnikord inimeselt isikupära ära. Võtame näiteks huuled. Mingi kontingent rohkeminfluentsitud ja moetrendidega kaasaskäivat rahvast fännavad juba mõnda aega huulte suurekssüstimist. Ja ma ei räägi lihtsalt kergest numbrivõrra volüümikamast huulest. Ülevõlli-suuri tehakse.
Artjom käis siin veidi aega tagasi (kevadel?) Ungaris ühel suurel fotoshoodil abifotograafiks ja sealsed korraldajad rääkisid, kui raske on tänapäeval loomuliku välimusega modelli leida. Et kõik noored neiud on oma huuled ära süstinud, aga nt selleks shoodiks otsiti naturaalse välimusega modelli. Otsi nagu nõela heinakuhjast.
Hispaanias vist olukord nii hull ei ole. Aga aeg-ajalt satub kaamera ette ikka märgatavalt mitteloomulikke inimesi ka, aga nt tänavapilti vaadates on see huulteteema pigem 50+ naiste hobi (kes üle võlli päris ei tee) või slaavi (jt ida-euroopa) naiste teema, ilmselt puhtalt seetõttu, et vene naised ongi hästi moodsad, aga looduse poolt pigem kitsa huulega (nemad teevad mõnikord küll üle võlli). Aga hispaania naised on pigem teiste asjade pärast mures, tumedad karvad kätel nt.
Enda puhul rääkides, siis ma ei kujuta ette, mis ajupesu mulle peaks tehtama, et laseksin omale sellised suured huuled teha. Pole minu iluideaali lähedalegi. Isegi peale makstes poleks nõus. Aga maitsed on erinevad, nii et teised las tehku, kui parema enesetunde annab.
Tegelikult pole ma seda leeri ka, et ainult loomulik ilu on ilus. Enesekindlus teeb ilusaks, seega kui miski enda juures häirib ja seda annaks “parandada”, siis miks mitte. Näiteks kui jõuluvana tooks mulle kurjusekortsubotoxisüsti, siis oleksin küll tänulikult rõõmus 🙃. Kuigi pean ikka seda näorullikut kiitma, ma tunnen, et viimase paari aastaga on mul kurjusekorts pigem vähenenud, mitte suurenenud. Ja ma olen jube harv rullitaja, paar korda nädalas vast tuleb meelde. Pluss, tundub, et vähem pingepeavalusid on ka. Siiamaani on juba mitu inimest imestanud, et “omg, tõesti? sa polegi botoxit kasutanud?” Nüüd 40+ vanuses mõtlen, et küllap kunagi jõuab see aeg ka kätte, miks mitte proovida. Ma olen jube näomiimik, kortsutan hästi palju kulmu, tõstan silmi jne, nii et need igat sorti vaod on kerged tulema. Aga kuniks rullimine aitab… ja osad kortsud mu meelest hoopis kaunistavad inimest, näiteks naerukurrud.
Igatahes, mood käib ringiratast. Täitsa huvitav on mõelda, et mida nt kümne-kahekümne aasta pärast ilusaks peetakse. Pehmed kõhud, ma loodan! (naistel muidugi, meestel on sixpack ikka ajatu ilu, onju…). Kriipskulmuajastu nt juba elasin mittemoodsana üle ja jõudsin paksud kulmud ära oodata. Kannatlikkus viib sihile!
Palmid end lille löönud
Aga olgu selle välise kesta iluga kuidas on, peaasi, et hing seest ilus oleks, onju.
Toredat essat adventi! Mul siin mõnus zen-pühapäev, vaatame kas õnnestub midagi kirja panna, või viskan Tolmu kõrvale peesitama hoopis.
Tuleb jõulukuu puhul kohv tassis hõõgveini vastu vahetada?Poolt!
Kõigepealt kõige tähtsamad uudised – eile nägin muuseumis maali peal oma sõrmust. Pole küll päris selline juhus, mis osadel, et enda näoga inimene kunstisaalis maalilt vastu vaataks, aga alustuseks täitsa lõbus (mu ebanormaalsesse asendisse painutatud mitteelegantset kätt paluks mitte tähele panna). Aga sõrmus oli isegi täpselt sama käe samas sõrmes.
Hõbedase servaga roheline sõrmus
Meil tuli detsembri alguse puhul lõpuks talv. Lahtiste kingadega enam õue ei lähe. Toas ka paljajalu ei käi. Hispaanlaste jaoks polegi kõige hullem vaatepilt vist mitte talvel suveriietes ringi silkavad turistid, vaid näha õues 18-kraadise ilmaga paljaid varbaid. Kuskil 24 kraadi pealt läheb see piir, mil kogu rahval ühtäkki paksud saapad jalas. Ma ise pole veel nii hästi ära kohanenud, umbes 22 kraadi on see piir, kustmaalt minu “varbad külmetama” hakkavad.
Kuskilt netist, aga tõsijutt
Viimased nädalad olen natuke nagu oma mullis, nina arvutis elanud ja nagu konveier pilte töödelnud (muidu on november ju aasta kõige venivam kuu, aga praegu selline tunne, et kas sel aastal jäi ta üldse vahele?). Taustaks käib youtube mõne podcasti või neist podcastidest inspireeritud “jäneseurgudega” (kas eesti keeles on mõni hea vaste ka sellele?) – niimoodi läheb töö kõvasti kiiremini. Nagu niuhti näitab kell viis tundi edasi, pole tulnud meelde ei külmkapi kallal ega vetsuski käia. Aga avastasin, et kui nt podcaste jms jutusaateid saan ma väga edukalt töö kõrvale kuulata, üks ei sega teist, siis audioraamatuid mitte. Esiteks on mul millegipärast vaja tegelaste nimesid kirjapildis näha, et jääks meelde, kes ja mis. Vot ei oska aju raamatut audiona korralikult täismahus vastu võtta. Mõnda lõiku tahaks kiiremini, teist jälle aeglasemalt seedida või midagi leht tagasi üle lugeda vms. Ja mingi % mõttest ja tähelepanust peab ikkagi pilditöötluse juures ka olema. Näiteks Apteeker Melchiorit kuulasin millalgi, ülihästi sisse loetud, aga vot ei olnud ikka see elamus, mis oleks lugedes.
Kas ma blogis üldse rääkisin (vist mitte?), et lugesin 2022 suvel oma hispaania-raamatu sisse. Rahva Raamatu äpist saab kuulata. Mul pole aimugi, kas keegi üldse on kuulanud seda ka ja kas ta sai kuulatav või puterdasin liiga palju ja rääkisin sõnalõppe kaotava andaluusia aktsendiga.
Igatahes, jah, ma olen ikka paber-raamatu usku, isegi e-raamatuid loen hädapärast sunniviisil, tasapisi harjun, aga ei naudi siiski nii nagu päris raamatut naudiks.
Vahepeal lubasin küll endale, et rohkem raamatuid juurde ei osta, sest ruumi pole, et ainult Rothfussi või Martini sarjade järjed, kui nad (mitte “siis kui” vaid “juhul kui” 🙄) ilmuvad, veel mahutan ära. Aga sai e-raamatutest ikka nii kopp ette vahepeal, et tellisin amazonist just hiljuti ühe Pratchetti oma, mida mul ei ole (Small gods). 9.90 hästi kulutatud! Ja ühe kohaliku hispaaniakeelse nillisin ka järelturult. Kinkisime sama raamatu suvel Artjomi vennale, aga tahtsin endale ka ju ometi! (Carmen Mola, La Bestia, 8 eur well spent).
Rääkisin tööst, jõudsin raamatuteni hoopis…
Üks meie saksa sõber, keda on alati südantsoojendav näha, käis hiljuti paariks päevaks Malagas, aga ta satub siiakanti alati just siis, kui meil kõige kiiremad tööpäevad ja mul on iga kord jube kahju, kui ei saa midagi põnevat ette võtta, mägedesse minna näiteks. Teaks pikemalt ette, saaks hõredama töögraafiku planeerida… Sest planeerida mulle meeldib! Kevadiste eesti külaliste (küll te juba teate kes te olete 😉) jaoks on mul põhimõtteliselt peas juba pikk kultuuriprogramm paigas, kuhu kindlasti vaja minna ja mida teha 😉
Aga okidoki, lastel on homme koolis eksamid, lähen utsitan neid veidike õppima. Meil on tuleval nädalal kõigest kaks koolipäeva, kolmapäev on vaba, sest konstitutsioonipäev, reedel oli miskine kristlik püha ja nende vahele jääv neljapäev antakse niisama vabaks, Puente ehk sild, nagu siin selle kohta öeldakse.
Paljud blogijad tegid penvembrit (mõtlesin praegu hoopealt ise nime sellele nähtusele, aga võib-olla kuskil nimetataksegi nii?), st blogisid novembris iga päev. Ma ei hakanud üritamagi, ja hea oligi, sest mul jäi selles kuus niigi totaalselt aega puudu + prioriteedid eks, kus blogimine hetkel esikümnesse ei mahu. Isegi lugema jõudsin kahjuks haruharva, avasin vaid kõige kõitvamate pealkirjadega postitused.
Vaatasin, et jõuan siia viimasel ajal kõigest 2-3 korda kuus, seega oleks päris tore teha endale detsembri puhul tilluke väljakutse ja kirjutada kord nädalaski 😀 Iga pühapäev – see teeb ju kokku lausa viis postitust! Kas saan hakkama – eks varsti ole juba näha, aga annan endast ikka parima 😉
Tavaliselt teen ma wordpressi lahti, kui on kas vaja midagi muud teha, mis tundub liiga raske/suur/aeganõudev, st põgenen reaalsusest; või siis kui tahan midagi kirja panna, enne kui ununeb, ja ma olen täiega suur unustaja. Näiteks on mul märkmik lambimõtete jaoks, mis pikkadel jalutuskäikudel tulevad ja olulised tunduvad (ja sama kiirelt ununevad, kui tulid), ja sinna olin hiljuti kirja pannud: “Asjad, mida elus meeles pidada”. Punkt üks oli kenasti kirjas ja punkt kaks oli lihtsalt number ilma tekstita. Proovisin nädal-paar meenutada, mis sinna ometi kirja pidi saama, mäletasin, et oli kindlasti kaks asja. Lõpuks andsin alla ja kirjutasingi “ei mäleta enam”. Ehk siis juba poolega metsa pannud…
Aga blogimise juurde tagasi tulles. Niimoodi graafiku järgi postitada tundub igatahes täitsa huvitav väljakutse, teoorias. Samas igapäevase postitamisega ei saaks ma hakkama isegi siis, kui mul oleks lõputult üleliigset aega. See on nagu kooliajal, et mulle nt täiega meeldis kirjandeid kirjutada, aga kui oleks pidanud iga päev, siis saaks sõnad ja mott otsa ja sama teemat mitmendat korda kirjutada ei ole mu jaoks inspireeriv, tundub nagu viilimine või aja raiskamine. Ja mõni inimene on loomult jutupaunik, mina kohe kindlasti mitte. Grupitšättides (mida on mul vist kokku viis, laste kooligrupid ei lähe arvesse) näen seda eriti hästi – ma olen üldjuhul lihtsalt omaette kaasanoogutaja või pearaputaja ega pea vajalikuks üle korrata midagi, mida olen juba kuu või aasta või kolm aastat tagasi kirjutanud, samas kui teised viitsivad vabalt samu teemasid mitmendat ringi lahata (mida ma ei pane üldse pahaks ja rõõmustan, et agarate inimeste seas mu laiskus ehk kahe silma vahele jääb). Eriti ekstreemselt laisk kirjutaja olen ma telefonis. Tihti on mul mõttes kõik jutud ja vastused ja tekstid öeldud, aga juba idee telefonis toksimisest ja silmade pingutamisest tundub jube tüütu. Lihtsam on panna laik ja oodata päris-elus kokkusaamist, et päriselt suhelda.
Igapäevaselt raamatut kirjutada oli samuti raske. Ei tulnudki välja. Üks päev siin, teine päev seal, vahepeal mitu kuud pausi. Jube oluline on, et oleks mõnus õhkkond ja null segavat faktorit. Mul on neid segavaid faktoreid kodus kaks 😀 Pluss kassid. Kõik tahavad süüa, midagi koos teha, kusagile minna, midagi öelda jne. No ei tule välja niimoodi see keskendumine ja mõtte lendu laskmine.
Ühesõnaga, ise olen laisk, aga jälgin siin suure uhkusega, kuidas Aleksandr koolis raamatut kirjutab. 11-aastane on praegu (panin tuleviku-enda jaoks siia kirja selle) Igatahes, kirjutab niisama oma lõbuks, tundide ajal. Kümneid lehekülgi A4 lehti käsitsi täiskirjutatud ja pildid vahele joonistatud. Iga päev paar lehte juures. Ma mäletan end selles eas unistamas millegi kirjutamisest, aga mitte kunagi ei olnud mu fantaasial nii suurt voolavust, et kirjutakski päriselt kümnete lehtede kaupa. Siin-seal natuke, aga alati jäin toppama, kui pidi kellegi nime välja mõtlema vms, lisaks tundus alati, et ma ei oskaks kunagi nagunii nende oma lemmikute pärisraamatute lähedalegi jõuda, seega andsin juba eos alla.
Küsisin, et kas õpetajad ei pahanda juba, et ta tunni ajal muude asjadega tegeleb. Aga keegi pole isegi tähele pannud, vaatavad vist, et tublisti konspekteerib 😀 Igatahes, varem ta vihus aina koomikseid teha koolis, nii et olen praegu üllatunud, et ta tekstilise loomingu poole pöördus. Sest ausaltöeldes ta suur raamatulugeja ei ole. Vabalt võib olla, et tänu sellele julgeski nii agaralt kirjutamise ette võtta, polnud sellist aukartust nagu mul.
Daniel vaatas seda ja ütles “vau”. Talle kohe üldse ei meeldi kirjutada. Kui peab õpikust vihikusse mõne ülesande teksti kopeerima, siis venitab sellega ja kommenteerib, kui pikk ja väsitav see on ja milleks küll jne. Kuigi käekiri on tal väga ilus, sest noh, õpetaja on tal suht sõjaväekorra pooldaja ja pahandab, kui pole ilusti mööda joont või mõni rida tühjaks jäänud vahel vms, või kuupäev puudu või suur algustäht või tähed pole koos jne (ise ta kirjutab täiesti loetamatult, dešifreerin alati tükk aega). Dani muidugi suht ignoreerib enamikku tema nõudeid, nt jätab millegipärast alati kõige ülemise rea ikka tühjaks (vaatan, et Aleksandr tegelikult ka, aga tema õpetaja jaoks pole see probleem). Dani ütles mulle just eile, et iga kord kui õpetaja pahandab, siis ta ei kuulagi, mida ta räägib, et rohkem stressi ei tuleks. Nii et ta ei teagi, mille pärast õpetaja pahandab… Igatahes, suhted pole neil just kõige roosilisemad, tegeleme siin sellega. Võib olla kunagi kirjutan pikemalt, kui kuskile poole lahenema hakkab. Aleksandril seevastu on maailma ägedaim klassijuhataja. Ta on lisaks muusikaõpetaja ka, seega taaskord näib mulle, et loominguliste alade inimesed on tšillimad ja tekitavad vabama õhkkonna, kus laps ei ole pinges (Dani klassijuhataja nt on matemaatik, sealt ilmselt see korra-armastus ja loomingulise lähenemise mittelubamine).
Täna hommikul ärgates mõtlesin ärkamisest ka. Mul endal heliseb äratuskell 7.30, lapsed ärkavad kell 8. Tuli neid äratades järsku pähe, et kell 8, kui nemad alles silmad lahti teevad, istusin mina lapsena juba koolipingis. Ja sinna jõudmine oli pikk ja vaevaline tee, eksole. Buss läks mingi 7.15 paiku. Bussijaama oli kodust vähemalt kümme mintsa. Ilmselt umbes 6.30 ärkasin siis, ma pakun, ei olegi enam täpselt meeles. Tegin ise omale patsi pähe, sõime kõik koos hommikusööki ja juba tuligi läbi pori ja vihma üle põllu metsaservalt mööda rajakest riburadapidi bussijaama lonkida. Jube lastepiinamine, on ju! Praegu läheme 8.45 kodust välja ja isegi see tundub mõnikord liiga vara… Inimene harjub hea eluga liiga kiiresti ära.
Laste osas veel. Imestan pidevalt, et kuidas küll nad nii erinevad välja on kukkunud. Sama kasvatus, sama kasvukeskkond, samad geenid, samad vanemad eeskujuks… ja ometi nii erinevad huvid, erinevad iseloomud, erinevad toitumisharjumused jne. Huvitav, kas emale tundusime meie neli omal ajal samuti nii eri materjalist tehtud olevat?
toolidega tõtt vaatamasiga kord kui mul stuudiosse asja, naudin hetkekski lihtsalt sealset valguse ja varjude mängu
Sain täna teada, et üks mu laps on juba niivõrd hispaanlane, et oskab kenasti erinevate maade hispaania aktsente imiteerida. Etendas mulle naljaviluks siin mehhiklast. Skill, ma ütlen!
Ma ikka mäletan siiani, kuidas kunagine korteriomanik Carmen korterit vahendanud maakleri aktsenti kommenteeris, a la, et kohe kuulda, et argentiinlane vms (ei mäleta enam, mis riigiga tookord tegu oli) ja ma olin hämmingus, et mis-mis, tavaline hispaania keel ju, kõrv ei osanud erinevust ära tabada. Aga üks asi on kuuldes erinevust märgata, palju keerulisem on ise järgi teha mu meelest. Samas… eks me kõik oskame eesti keelt vene aktsendiga rääkida ja noh, vastupidi ka, kes siis eestlaste puist venekeelt ei oskaks parodeerida. Hispaanlastel sama. Aktsendid on toredad!
Ja kui oled mingi keele mingi kindla aktsendi/murrakuga harjunud, siis on ikka nii veider sama keelt teises häälduses kuulda. Nt vaatasime eile netflixist ühte argentiina püstijala-koomikut (või kuidas eesti keeles stand-up oligi?) Luciano Mellerat ja ohiiiizand kui harjumatu. Mõned laused jäid mul täitsa arusaamatuks. Uskumatu, et terve rahvus räägibki nii, onju 😆 Ja ma tean inimesi, kes on sealt aastakümneid tagasi Hispaaniasse kolinud ning endiselt räägivad nii.
Eesti keeles lastel aktsent pigem aina suureneb, kujutan ette. Ise ei pane tähelegi, aga vahepeal ikka küsin ühelt või teiselt, kes neid kuulma satub. Põhimõtteliselt olen mina ju ainus, kes nendega igapäevaselt eesti keelt praktiseerib. On küll emakeel, aga kasutustiheduselt siiski kolmas keel, eksole.
Inglise keel hakkas lastele ühtäkki ka sümpatiseerima. Nagu üleöö millalgi viimase poole aasta jooksul. Muidu vaadati ainult venekeelseid juutuubereid, aga siis tekkis keegi mister beast ja nii ta läks, pluss muidugi arvutimängud ka õpetavad hästi.
Ega mul muud põnevat vist polegi rääkida, mõtlesin, et kirjutan selle aktsendiasja üles, enne kui unustan.
Meil on see aasta mõnusalt soe sügis, veranillo de san Martin’iks nimetatakse siin seda praegust novembri keskpaika sattuvat vananaistesuve. Kuskil 25+ kraadi päevasel ajal, 28 on vist max olnud praegu. Olin juba rannakraami talveks ära pakkinud, otsisin taaskord välja. Kleidid ja sandaalid ka. Ei tea kas peab teki ka uuesti tekikotist välja võtma? Igatahes tuleb päikesest ja soojast viimast võtta, nii palju kui töö kõrvalt vähegi saab.
Tööga on tegelikult päris hullumaja. Mis on hea. Vastupidi oleks kehvem variant. Samas ei jõua ma ära kiita paindliku graafiku võlusid ja seda kui hea on iseenda tööandja olla – kui vaja, lähen jalutan või saan sõpradega kokku või käin mingil üritusel ja pärast töötan kas või kaheni öösel. Midagi ei jää tegemata, aga prioriteedid saab paigas hoida ja see on mu meelest väga tähtis. Ma alati üllatun, kui kellegi prioriteet on a’la kodu koristada vms, selle asemel, et midagi harukordset teha või kokku saada vms.
Prioriteetide paigashoidmist oskan enda meelest hästi, aga viimastel aastatel olen proovinud selgeks saada hetkes elamise kunsti, mis on mu jaoks palju raskem. Ikka see tüüpiline tuleviku pärast muretsemine ja minevikuasjade analüüsimine, selle asemel, et olla käesolevas hetkes ja selle hetke üle õnnelik. Aga väike progress on vast toimunud. Mingi 3-4-5 aastat tagasi olin tulevikule mõeldes totaalselt hirmul ja paanikas, nüüd ikka leian end vahel hetke ilu endasse ammutamas ka. Mitte lihtsalt, et klõpsti pilt ja eluga edasi, vaid tunnen, et olen ise ka üleni selle hetke sees.
TõusebLoojub
Ja mitte ainult ilusate maaliliste hetkede üle, vaid kas või niisama diivanil istudes või stuudiot koristades või pilte töödeldeski. Aga siiski pean endale aktiivselt meelde tuletama. Sest to-do-listid, arved, seitsme peaga lohe nimega koristamine-söögitegu-nõudepesu, koolitööd Daniga, vale kaalunumber jne kogu selles kaosepöörises ununeb.
Lõpetuseks jätan siia kõige värskemad klõpsud telefonist – just nüüdsama tuli mere pealt taró – mereudu. Oli pool tunnikest ja liikus edasi. Taró on alati äge, selline maagiline-muinasjutuline noh. Sõna ise on pärit foiniiklaste ajast ja meremeeste sõnavaras tänapäevani säilinud. Pilv ise on jahedalt karge ja merelõhnaline ja liigub nähtavalt edasi. Umbes nagu kariibi mere piraadid oleks maabunud 🙂
Eestis meeldis mulle oktoobriti Zelazny üksildast oktoobriööd lugeda. Hispaanias ei jõua kohe kuidagi selleks ajaks veel sügise ja sumeduse-pimeduse-lainele. Täna on 1.nov, aga alles nädalake tagasi lõppes rannahooaeg ju. Tekikoti sisse panin alles hiljuti teki. Paljajalu pole toas enam nii mõnus käia, aga veel saab. Seega novembris istuks hoopistükkis paremini neid sügisesi asju lugeda noh…
Oktoober. Suht suvi.
Lapsed seevastu. Nagu iga aasta, juba septembris hakkavad pihta, et varsti on ju halloween ja juuhuu ja kostüümiplaanid mõeldakse alati varakult valmis. Ja neil (eriti Aleksandril) on ikka mingid eriti spetsiifilised ideed alati. Ma täiega tervitan loomingulisust, aga natuke on kade ka teisi lapsevanemaid vaadata, kes ei pea aitama miskit hullumeelset meisterdada, vaid saavad kergemini mõne hiinakast ostetud maski või kostüümiga läbi ajada. Ok mõni aasta on tema ideed ka kergestiteostatavad olnud, aga sel aastal hakkas meil juba septembris mingi tv-mani ja skibiditoileti jutt pihta. Kes/mis need veel on, polnud aimugi. No sorri, ei jaga noorte biiti! Ühesõnaga youtubest, popp värk. Näidati pilti ja sunniti üht videot vaatama mind. Otsustasime, et pole raske, pappkarbist saab ju teleka pähe teha.
Aga siis leidis Dani prügikasti kõrvalt väikse vana kineskoopteleka ja läks lahti. Et tuleb päris telekast teha ikka! Ostsime järelturult veel ühe telku juurde, lapsed koukisid ise sisemuse välja ja ekraani eest ära, nii et jäi plastik-karkass alles. Ja terve oktoober käis iga päev jutt, et millal ometi kostüümid valmis teeme, aega vähe! Kaelaaugud oli vaja sisse saagida ja kile ette teipida jne pisiasjad.
Kooli-halloweenipeoks saime napilt valmis. Artjom oli Malagast ära tööl pidin osaliselt ise saagimistöid teostama.
Aga ma imetlen, kuidas nad viitsisid kunsti nimel ebamugavusi kannatada ja käisidki terve õhtu nende kobakatega ringi. Ja no mulle üllatuseks teadsidki teised lapsed, et tv-man ja tahtsid aina koos pilti teha jne. Ja isegi Dani, kes muidu liigset tähelepanu kohe üldse ei armasta, oli täitsa rõõmus “staar”-oleku üle.
Päris-halloweenil oli ta nõus isegi musta värvi püksid jalga panema. Mis on väääga erandlik, sest kes Danit teab, siis talle ei meeldi uusi riideid ja eriti veel uut värvi riideid selga panna. Ja püksid on tal juba aastaid alati halli värvi. Nii et, ilu nõuab ohvreid noh! Ja ma isegi grammivõrd ei sundinud, ise tahtis.
Ootame bussi
Nad muidugi tahtsid väga-väga kostüümikonkurssi võita. Osalejaid oli vaatamata tibutavale vihmale palju. Kuigi. Täiskasvanute kategoorias tuli 30 asemel kohale vaid 3. Mina, Artjom ja üks vampiir. Et ses mõttes, mul polnud raske esikohta saada…
Hästi tore oli igatahes, käisime esimest korda mitte Muelle 1 halloweenil, kus alati oleme käinud, vaid hoopis ida-Malaga omal. Ja siin oli tõeliselt mõnusalt korraldatud kõik. Oli kostüümikonkurss, disko, muss oli mõnus, igasugused showd lastele (ja miks ka mitte suurtele) näomaalingute töötoad, õuduste maja (üliägedalt tehtud, 10 punkti kümnest korraldajatele) jne. Rahvast oli palju ja ägedaid tegelasi ka. Ma nii naudin seda, kui inimesed on vaeva näinud ja aina vaatad ja ohhetad, et vaau mis idee. Ja see on nunnu, et hispaanlased üldse ei häbene tulla küsima, et kas tohib koos pilti teha. Ühesõnaga, mõnus vibe, kui õudus-peo kohta nii saab öelda 🖤🎃
Ja mõni inimene tundis isegi Artjomi-tegelaskuju ära 😆. Ta pidi muidu algselt hoopis lastega komplektis olema, camera-man, aga kostüümiga tekkis veits komplikatsioone ja viimasel hetkel läks käiku plaan-b ning mu köögikindad veristati ära.
Ja ma ise muidugi olin terve kuu mures, et mis mina siis selga panen. Häid ideid ei olnud, nagu alati. Kuni viimasel päeval otsustasin, et no mis seal ikka, läheb taaskord Catrina käiku, nagu igal teisel aastal. Selle Catrina kostüümi puhul pole tegelikult see meigi tegemine üldse see kõige raskem osa. Kõige raskem on peale pidu kogu see jama maha saada. Kõrvaaugukudeni on kõik musta (veekindlat) värvi täis. Kõik lilled ja klambrid peast lahti saada (ai!) Iga kord seda tehes ütlen endale, et ei iial enam, see oli nüüd küll viimane kord! Aga läheb paar aastakest mööda ja kogu see piin uneneb, meeles vaid, et sugarskull teema on ju täiega äge ja käpas ka juba ja… oeh!
Igatahes, rõõmsat halloweeni ja mõnusat kõigi pühakute päeva ja rahulikku hingedepäeva! Ja ega need mardid-kadridki taeva jää!
kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese - sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 