Eile oli jälle igakuine tordisöömispäev ehk siis Daniel sai 9-kuuseks. 9-kuu täitumine on minu jaoks kuidagi maagilisem, kui ülejäänud “minisünnipäevad,” sest ühepalju aega on oldud nii kõhus kui kõhust väljas. Siit edasi on beebi-iga nagu läbi.

Tegin esimest korda Hispaanias oldud aja jooksul küpsisetorti. Varem muudkui virisesin, et nii tahaks, aga ei tulnud pähe, et ukraina poes on ju kindlasti mingeid küpsiseid ka. Üsna kalevi-omade sarnased, tiba magusamad ainult 🙂 Ja no siinsetes toidupoodides on päris palju jogurteid, mis on identsed eesti kohupiimapastale. Nii et annab teha küll! Isegi hapukoor on ju täitsa olemas, kuigi ma harilikult hapukoorega ei teegi.

Danielist veel niipalju, et ma olen täitsa kindel, et tal on selline andur, mis ütleb, millal ma teed-kohvi plaanin jooma hakata. 100 % kindel. Absoluutselt iga kord, kui tema magamise ajal endale juua teen, ta ärkab. Kas siis, kui vett tassi valan, või kui esimese lonksu võtan. Iga kord, eranditeta, juba mitu kuud tagasi panin tähele.

Teine vedrus on tal see, et tema nina on püha, seda ei tohi kiskuda (nuusata, puhastada, meresoola panna jne) Nohu ajal on elu igatahes väga keeruline, sest alalõpmata on vaja seda “püha nina” torkida.

Lähen proovin nüüd endale maiustuste kõrvale kohvi ka teha 😉