Arusaadavatel põhjustel satun ma väga harva südaööl linnapeale lonkima. Aga eile läks kuidagi nii, et pidin peale laste magamapanekut minema veel vanasse korterisse pesu kuivama panema ja tagasiteel tundsin, nagu oleks kusagile vanasse filmi sattunud. Öö oli selline mõnusalt lõunamaiselt sume ja lõhnas just nii, nagu üks suveöö peab lõhnama. Ma ei tea, kas asi on minus, või siin lõuna pool lõhnavadki ööd/õhtud kuidagi iseäralikult nostalgiliselt. Mõtlesin, et küll on kahju, et juba 10 aastat varem Malagasse ei sattunud, sest see on kuidagi eriti longitav linn 🙂 Aga igatahes, kuidagi selline tunne oli kodupoole kõndides, nagu võiks olla mingil ööloomal, kes mööda tänavaid hulgub ja siit-sealt paistvat hubast olemist piilub. Nt ühest pubis laulis keegi flamencot, käputäis inimesi ümber, selline mõnus kodune atmosfäär tundus. Siis natuke mööda tühja tänavat edasi, ja kuskilt kostus tangomuusikat ja läbi akende paistis, kuidas hulk rahvast tantsis perfektset tangot, selline õdus ja loomulik, samas nagu kusagilt vanast filmist.