Vaatasin ja imestasin täna, kuidas Daniel Camaronile kaasa plaksutas ja hakkasin mõtlema, et kas meie lapsed on nüüd hispaania lastega ühe pulga peal, selles mõttes, et kasvavad flamenco sees üles, või on ikka vaja geenide ja emapiimaga seda lisaks saada?
Praegu on nad mõlemad fännid, Aleksandr hõikab juba ammu “Ole,” kui mõni youtube onu (või tädi) laulab või mängib. Ja no, nad laulavad ja mängivad taustaks meil ju iga päev.
Aga kas mingi hetk jõuavad lapsed sellisesse faasi, et “flamenco on nõme, tahaks hoopis hip-hopi trenni”? Täitsa huviga kohe ootan, kuidas sellega läheb 🙂
Aga mina…vanale koerale enam uusi trikke ju ei õpeta, eksole. AGA. Kui ma võidan loteriiga jackpoti, siis ma ostan sellise kleidi: (väga udune pilt, sest peegeldas)
Ja lähen jälle flamencotrenni ka!
