Ärge pahandage, aga augustikuus olen ilmselt enamus ajast flamencolainel, sest siin hakkab varsti Feria de Malaga.

Ükspäev juhtus nii, et kõndisime terve perega vankriga kesklinnas flamencopoest Rocio mööda ja mõtlesime, et astuks sisse ja vaataks, mida põnevat ja ilusat siis enne Feriat ka müüakse. Aga – uksel oli tütarlaps, kes ütles, et vankriga ei saa sisse minna. Ma ei tahtnud üksi ka minna ja otsustasime, et mis seal ikka, ei lähe siis üldse. Seal kõrval on veel üks flamencopood ja tegime omavahel nalja, et lähme siis hoopis sinna teise ja palume neil meile suured paberit täis kilekotid müüa ja kujutasime ette, kuidas astume nendega poest välja ja tollel Rocio-tsikil hakkab hirmus kahju, et sellised suured kliendid minema peletas 😀 😛 No ja kuna see nali meile nii hirmsasti meeldis, mõtlesime, et ok, kilekotid jäävad ära, aga astume sisse ikkagi, et mingisugunegi statement teha, eksole 😉 Seal ei tehtud vankrist üldsegi suurt numbrit.

Juba vaateaknal nägin toda kleiti, millest eelmises postituses pilt, ja mõtlesin, et uurin, mis hind on. 790 eur. Hirmkallis noh! Aga oli palju odavamaid ka, 150ga isegi. Ja siis kuulsin ma oma imestuseks Artjomi suust lauset, et “enne me välja ei lähe, kui endale kleidi valid, feriaks on ju vaja!” (hiljem tuli välja, et tal oli ikka soov teisele poele koht kätte näidata, aga kilekotte ei julenud paluda) Kahjuks on mul nii pirtsakas maitse, et ükski ei meeldinud 100% ja seda ainukest kallist, mis meeldis, loomulikult ostma ei hakkaks. Nii et astusime ikka lõpuks tühjade kätega välja.

Aga tollest poeskäigust tekkis kuidagi idee ja jäi kripeldama, et on vaja kleiti. Feriaks. Artjom muudkui ajas mitu päeva järjest, et lähme nüüd ja otsime kleidi (no kõlab ju uskumatu vedamisena, kui mehe suust selliseid pärleid tuleb! Eks ta vist tundis ennast halvasti, et pulma-aastapäevaks lilli ei toonud 😀 )

Aga kogu selle loo tulemusel poovisin ühes hoopis teises flamencopoes ühte kleiti selga ja tundsin, et vot, see on minu oma, et kui ära ei osta, siis ostab keegi teine ja enam sellist ei leia. Müüjad muidugi ka innustasid tagant, et oi oi, küll on ikka ilus!

Nii et nüüd on mu pulmakleidil kellegagi kapis juttu rääkida! P.S. Tegelikult pole ta puu peal pooltki nii ilus, kui seljas. Artjomile nt ei meeldinud üldse 😉 Hind oli kordades odavam, kui sellel disainerkleidil. Aga tõeliselt äge tunne on, kui päris-päris flamencokleit on seljas. Umbes selline tunne, nagu oleks mingilt iidselt saladuselt loori kergitanud. Nt seal on volangide all isegi salatasku! Miks ma küll selle peale pulmakleidi ajal ei tulnud? Nii mugav ju telefon, huulepulk ja peegel (ja ülejäänud 10 kilo träni) sinna peita…