Ehk teisisõnu lugu sellest, et üheksa korda tee ja üks kord mõõda.

Meil elab siin pargis trobikond kasse ja neil on loomulikult mitu pesakonda poegi ka. Igat värvi – musti, halle, triibulisi, laigulisi.

Iga kord, kui mööda läheme, mõtlen, et üks selline hall kuluks meile ikka marjaks ära (keegi pani neile hallidele isegi ühise nime – Tolmu). Mis kodu see ilma kassita on? Eluaeg olid meil/mul kassid, aga nüüd on juba kaks aastat kassivabalt möödunud, viimane aeg mõni nurrumasin koju vedada, eksole. Ja no kui avaneb võimalus keegi tänavaelust päästa, siis ei ole pikka mõtlemist. Seda enam, et samasugused (ok, võib olla natuke siniverelisemad) maksavad loomapoes 200 eur.

Neid Tolmusid on seal vähemalt 3 tükki. Üks juba natuke suurem, teised paarikuused. Üks õnnestus pildi peale ka saada, ehk on luubiga midagi aru saada.

Või kui luupi käepärast ei ole, siis siin on üks suvaline illustreeriv pilt netist, mis peaks paremini iseloomustama, umbes kui nunnud need Tolmud ikkagi on (p.s. nagu näha, siis hambad on pisikesed ja teravad!):

Ükskord peale poeskäiku jäime jälle sinna pidama ja kiisupojad pistsid pool pakki juustu nahka. Mõtlesime siis, et proovime, kas üldse saaks mõne kinni püüda. Artjomil ei õnnestunud, aga mina sain ühe pisikese Tolmu kohe kätte. Ikkagi üks korralik ja kogenud maakas ju! Ainult et, kuna polnud teda kusagile panna, pani ta siiski plehku. Järgmiseks õhtuks muretsesin transpordipuuri ja läksime uuele katsele. Mõtlesin, et mis seal ikka, püüan Tolmu kinni, panen puuri ja ta on üliõnnelik, et endale kodu ja uue pere saab. Aga läks natuke keerulisemalt. Esiteks olid need pisikesed Tolmud seekord natuke ettevaatlikumad ja mul ei tekkinudki muud võimalust, kui seda natuke suuremat Tolmut proovida. Sain ta kätte, aga tema arvas hoopis, et tahan teda ära süüa ja tegi mulle üks-null ära. Ehk siis hammustas ja kriimustas mu käed täiesti veriseks. Niipalju siis ühest armsast pisikesest päästetud Tolmust.

Aga mina läksin hilisõhtul igaks juhuks veel traumapunkti, sest google hirmutas marutõve, teetanuse, veremürgistuse ja kõige sellise ilusaga. Ma ei tea, kas siin pole traumapunktis loomahammustustega väga kogemusi, aga peale tundi ootamist mulle muud ei tehtudki, kui üks teetanuse vaktsiin. Kriimustused on tühiasi, aga need kohad, kuhu Tolmul õnnestus hambad sisse lüüa – ühe käe väike sõrm ning teise käe pöial – on nüüd hirmus paistes ega paindu.

Ehk siis kes oleks võinud arvata, et kassid on nagu sibulad – pealt kullakarvalised, aga seest siiruviirulised, kibedad ja nutmapanevad.