Kui me eelmise aasta aprillis praegusesse korterisse kolisime (mis oli viimase paari aasta juba kolmas elukohavahetus…), olin ma raudkindel, et siia jääme pikemaks ajaks – seniks, kuni aeg jõuab sinnamaale, et suudame oma enda isikliku elamise soetada ja saame lõpuks juured alla ajada jne.
Aga nüüd, kui nägime ühte üürikat, mis on praegusega igati samaväärne, aga tunduvalt odavam, jäime ikkagi mõtlema. Kõigepealt otsustasime, et läheme vaatame ta vähemalt üle, no et kursis olla. Korter on sama suur, kui meie praegune, otse kesklinnas, mäe veerel männimetsa servas. Hästi vaikne ja mõnus piirkond on…ja tõesti, ainult 2 minutikest jalutamist on linna kõige mõnusamatele tänavatele ja platsidele. Noh, Tartuga võrreldes a la kusagil Toomemäe nõlval, nii et vaja ainult mäest alla jalutada ja oledki Rüütli tänaval. Ja meri on ka lähedal, 15 min vast… Ideaalne ju, eks? Võiks lausa mõelda, et mis siin üldse mõelda! Aga minu jaoks on millegipärast see praegune kõrgel elamine nii hingekosutav. Selline vabaduse tunne on, kui saab vaadata üle linna mägesid ja merd…oleme nagu kotkad siin kõrgel noh, nii et ikka tekib hirm, kas seal metsa sees hakkama saaksime 🙂 Seal korteris ei ole küll pime, aga siiski mitte nii päikseline, kui siin. Ja korter ise on ka nagu Hispaanias tihtilugu kipub olema – nii vana ja väsinud, et peab kõvasti oma kujutlusvõimet pingutama, et sealt alt seda tegelikku potensiaali näha. Kuigi praeguse korteriga oli tegelikult ju samamoodi – esmamulje oli üsna halb ja esimese hooga tuli minult kindel “ei”. No millegipärast ei oska need omanikud ja maaklerid asjale kaubanduslikku välimust anda. Aga mis ma seletan, pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna, nii et näitan mõnda “enne ja pärast” pilti parem 😉
Ja kui ma siiin juba oma vanade piltide sees sorin, siis leidsin veel ühe hea näite, ehk siis pilte eelmise üürika kuulutusest versus pildid a la kui mina oleks maakler olnud 😛
Ja kuulutuses ei olnud mitte ühtegi pilti vaadetest! Ok, võib olla käis maakler pildistamas hilja õhtul (+oli ise mingis vines?), aga isegi õhtused vaated on sealt korterist imelised. Ühesõnaga, ma teeks siinsetele maakleritele küll iga kell ära.
Aga tagasi praeguse dilemma juurde tulles… Lisaks sellele, et me siin juba ennast nii mugavalt ja koduselt tunneme, on kolimine iseenesest ka üks kole raske ja tüütu ja aeganõudev tegevus. Eriti kahe väikse lapse ja töö kõrvalt. Kui eelmise kolimise ajal piirdus meie mööbel veel ainult laste voodite ja minu laoruumi kappidega, siis vahepeal on Ikeast päris palju riiuleid meile kolinud. Lausa 9 erinevat…Ja raamatud tulid. Üks kummut. Ja jõuluvana tõi mulle just meigilaua…Ma parem ei jätka! Ühesõnaga, kõik need asjad tuleb nüüd uuesti lahti kruvida, ja siis pärast jälle kokku monteerida…:( Võib olla see kõik ei tundukski ehk nii hirmus, aga jube raske on mõelda kolimisele, kui oleme juba mitu aastat järjest kolinud ja lõpuks end kusagile mugavalt sisse seadnud ja vaeva näinud, et oleks mugav ja hubane ja siis viimaks end mõnusasti diivanile kerra tõmmanud. Seepärast oli meil ikka väga raske seda otsust teha. Aga nagu öeldakse, siis raha paneb rattad käima, 150 eurot kokkuhoidu kuus teeb nt 5 aasta jooksul juba 9000 eurot kokkuhoidu. Nii et, kallid sõbrad, kellel on minu aadress kusagile märkmikku üles kirjutatud – tundub, et pean teile liimi ja paberit saatma, et saaksite seal taaskord parandustöid teha… Või siis oleks edaspidi mõistlikum mulle kirju Muhvi moodi “Nõudmiseni” saata…
Aga kui (ja ma ei teagi, kas see “kui” on siin pigem inglise keeles “if” või “when”) ükskord kolimisega ühele poole saame, eks siis näitan uue koha enne/pärast pilte ka!
Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis 
Pingback: Midagi asjalikku ka vahele | Seitsme maa ja mere taga Hispaania kuningriigis