Oioi, viimasest postitusest on juba tervelt kuu möödas!

Kuna enamus sõpru-tuttavaid on hirmus chickenid ja Artjomil ei ole kellegi peal kätt harjutada, pidin jälle mina kaamera ette astuma.

Tegelikult algas kõnealune päev sellega, et Malagasse jõudis kuumalaine (kohati kuni 38C) ja peale seda, kui hommikused asjaajamised a.k.a. ametiasutusi mööda jooksmine olid tehtud, otsustasime et Artjom sellised kuumaga tööle ei lähe, teeme hoopis puhkepäeva ja käime õhtupoole lõpuks ometi rannas ka. Selle rannavärgiga on üldse nii, et kingsepp on ise ilma jalavarjudeta ehk siis minu viimasest rannaskäigust oli möödunud täpselt 1 kuu ja 9 päeva. Igatahes – väga mõnus oli, vesi oli soe ja lained ideaalsed, liiv tulikuum (lapsed ei mõelnudki põgenemise peale). Isegi Aleksandrile meeldis seekord vees, hüppasime temaga pool aega lainetes. Daniel ei tahtnud muidugi ujumisest midagi kuulda, sulistas varju all veeämbris või rippus Artjomi süles 😉 Päev oli igatahes väsitav, sest õhtul koduteel jäid kõik magama. Mina sain vist kergekujulise päikesepiste ka, terve õhtu süda kloppis ja keha oli nagu sült. Ma olin muidugi ainuke ka, kes varju all ei viitsinud olla, eks omad vitsad peksavad…

Aga kuna me olime juba enne kokku leppinud, et lähme õhtul päikseloojangu ajal katusele pildistama, siis tuli ikka jalad alla võtta ja endale inimese nägu ette maalida ;). Kuna lapsed magasid, ei julenud me kauemaks kui 10 minutiks ära minna. Panime telekast tasakesi multikad käima, tassi mahla lauale ja lootsime, et keegi siiski ei ärka.

Jäime tegelikult üles minekuga tibake hiljaks, sest päike oli just mägede taha ära vajunud. Ja mina sain aru, et peale rasket rannapäeva ei tasu pildistamist ette võtta. Mul olid silmad lihtsalt nii väsinud, et pilgutasin neid iga sekundi tagant ja enamus piltide peal jäid nad kinni. Lisaks ei tulnud ka kogu punnitamise peale pilgu sisse mingit energiat ega sära. Ühesõnaga, loppis ja väsinud nägin välja! Paar pilti olid lõppkokkuvõttes siiski õnneks okeid ka, aga reaalsus kena pildi taga on hoopis selline (silmad-kinni variandid on juba ära kustutatud):

Ja Artjomi lemmikpilt, kes veel fb-s ei näinud (kuigi siingi kumab väsimus sajaga läbi):

Ja kui tagasi tuppa astusime, siis arvake ära, kas üks väike tegelane seisis segase näoga keset elutuba, umbes nii…

P.S. Aga need eelmise sajandi inimesed, kellel facebooki ei ole (Tsauki Sveta ja Artjomi emme! 😉 ), vaadake pilte siit: http://www.artemiofotos.com