Kohe-kohe saab kolm aastat täis sellest ajast, kui kolme üheotsapiletiga Malagas maandusime. Vahepeal olime Eestis ka, aga sellegipoolest tuleb päris pikk aeg siin juba kokku, täitsa piisav, et tibusid lugeda.

Kas selle ajaga oleme juba kohalikud? Mina sain eelmine nädal nt linnavalitsuselt kirja, kus tervitati mind kui uut linnakodanikku 🙂 Üldse on meil kogu see paberimajandus väga tasapisi käinud. Step by step. Nt päris kohalikud “haigekassakaardid” ja perearsti tegime ka alles nüüd. Siiamaani ajasime euroopa ravikindlustuskaartide ja tasulise kindlustusega läbi. Manjana noh! Hispaania keel – ma olen algusest peale suutnud ilma inglise keeleta igalpool asjad aetud saada, a la poes, pangas, igasuguste maaklerite ja muude tegelastega suheldes, koolis. Aga ma ei tunne progressi. Ei arene edasi. Artjomil on igatahes nähtavalt hüppelisem areng olnud. Samas – seda võin küll öelda, et “Bob Esponja” või “Calamardo” kõlavad minu jaoks palju loogilisemalt kui “Käsna-Kalle” või “Kalmaar Kalmer”

Kohalikest sõpradest. On meil üldse mõni? 😀 Hispaanlased on võõraste (eriti turistide a.k.a. raha) suhtes küll väga sõbralikud, kuid päris sõbraks nendega niisama lihtsalt ei saagi. Heaks näiteks on ka Artjomi esimene kitarriõpetaja, kes oli esialgu just kui väga suur sõber, aga kohe kui Artjom tundide võtmise lõpetas, kadus kogu see sõbralikkus ka (samas, eks seda ole eestlastegagi juhtunud). Enamasti on nii, et kui keegi tegelikult ka südamest väga sõbralik ja abivalmis on, siis on ta samuti kusagilt mujalt pärit. Ladina-Ameeriast nt. Meie (või siis pigem Artjomi) kohalikud sõbrad-tuttavad on pigem kas kusagilt Ida-Euroopast või kust iganes laiast maailmast (Hiina, Argentiina, Mehhiko jne). Minul isiklikult on üldse tutvuste leidmisega raskusi, sest lapsed on alles nii väiksed. Ööelu on suur null. Üldiselt tekivad pereinimestel uued tutvused nt töö ja kooli kaudu. Tööl on Artjomil kõik teised ka immigrandid. Kool – Aleksandri koolis on tegelikult väga toredad lapsevanemad, aga seda distantsi on siiski tunda. Kuigi – juunis, peale esimese kooliaasta lõppu sai Aleksandr oma esimese sünnipäevakutse. Väga tore ju, eks? 🙂 Samas paar tundi enne minekut olin ma täitsa chicken ja oleksin peaaegu minemata jätnud. No ei oska ma seda small-talki, tundus nii jube sattuda sinna hunniku võõraste võõrkeelsete inimeste sekka. Õnneks võtsin lõpuks ikka julguse kokku ja läksime, oli täitsa tore. Juttu ajasin sellegipoolest minimaalselt! 😉

Kombed ja muud harjumused. Pean ausalt ütlema, et minu jaoks on juba algusest peale nii mõnigi asi siin kodusem ja loogilisem, kui Eestis. Nt et tänavatel on õhtupoolikuti lõbus melu ja sagin. Võõrad inimesed naeratavad tänaval niisama lambist. Noortegängid ei ole agressiivsed. Ma ei hakka igaks juhuks patriotismi ja rassismiteemat siia võrdlusesse toomagi. Joodikuid (nii bomše kui niisama purjus noori) praktiliselt ei eksisteerigi, kui mõni on, siis ilmselt turist (kerjuseid on küll hulgim). Lapsed on poes/tänaval/üritustel täiesti teretulnud element. Autokultust ei ole (ses suhtes, et auto ei ole eputamiseks, vaid kriime ja mõlke täis sõiduvahend, a la “armid kaunistavad meest”). No see viimane kehtib Malaga kohta, kusagil Marbella-laadses kohas on tibake teistsugused inimesed 😀 Mulle tundub, et ma olen vist sellise Eesti-Hispaania võrdluse tegemisega üleüldse natuke hiljaks jäänud, sest ei oska siin enam millegi peale üllatuda, kõik tundub nii õige ja oma. Isegi siesta meeldib. Mitte, et ma sel ajal magaks, aga kuidagi jube loogiline tundub, et 10-14 on asjaajamise aeg ja peale viit saab jälle toimetama minna (ametiasutuustesse mitte, aga poodi nt). Või et pühapäeviti on toidupoed ja ostukeskused kinni. Ja kuigi ma ise ei suitseta, on minu jaoks isegi see nii armas, kuidas vanemad daamid suitsetavad ja ise samal ajal kähiseva häälega ropendavad. Kuidagi väga elegantselt teevad seda! Ja kõik inimesed on tätoveeritud! Ma panen nüüd kiiresti siia punkti ära, enne kui kiidulauluks läheb 🙂

P.S. Et keegi ei arvaks, et meil siin ainult lust ja lillepidu on, siis pean ma tunnistama, et nende kahe ülaloleva tegelinski kasvatamine ilma mingusugusegi tugivõrgustikuta on mind ikka päris hullumiseni tühjaks imenud (samas väljendub see kaalu osas hoopis näljapaistetuse ehk üleliigse 5 kilo näol) ja halliks ajanud (kui mitte reaalselt (ma ei tea, kõik on ju juuksevärvi all peidus), siis vähemalt mentaalselt!) ja suhtest kalli/vihatud? abikaasaga ei hakka rääkimagi.