Enne lugema hakkamist veel üks tähtis teadaanne – kes on allergilised sõnadele piss ja kaka, palun vajutage üleval paremal nurgas ristikest 😉

Kui Aleksandri kasvatamisel olin ma enda arust eriliselt tubli, siis Danieliga võtsime kõike palju vabamalt. Ta on kuidagi Aleksandri tuules kasvanud. Alati mõtlesime/lootsime, et ta õpib vanema venna pealt kõik ise selgeks ja asi ants, meie ei peagi mingit vaeva nägema. Mingid tupikud ikka aeg-ajalt tekivad ja vahel tundub, et vsjo, laps ongi nüüd liiga ära hellitatud ja midagi pole teha. Aga kuidagi oleme neist hetkedest ikka üle saanud.

Aleksandr nt sai mähkmevabaks täpselt peale 2-aasta sünnipäeva. Sellele eelnes pool aastat tulemuseta potitreeningut, kus laps konkreetselt vihkas potti. (kuigi 10-kuusena oli ta vahepeal juba täitsa tubli potilaps). Nii ta meil istus arvuti ees poti peal multikate lummuses (ja ei mingit tulemust! aga vähemalt istus…) Kuni ma otsustasin kommi-meetodit ja see lõpuks mõjuski. (geenid…)

Danieliga võtsime easylt ja ei tahtnud last traumeerida. Aeg-ajalt ikka pakkusin potti ja pidev eeskuju on ju ka olemas, aga huvi ei miskit. Danielil olid nimelt oma väiksed armsad mähmerituaalid- ta on vist ainuke laps maailmas, kes naudib mähkmevahetust. Peale pepupesu jookseb ise suure voodi peale pikali ja ootab, millal tullakse kuivatama ja uut mähet panema. Üldse ei siputa ega takista mähkmepanekut, vaatab ja naerab ja teeb nalja. Aga kui nüüd 2 aastat ja 2 kuud vanust täis kukkus, mõtlesin, et tuleb siiski see aktiivne mähkmevabaks saamine päevakorda võtta. Enne kui sügis käes, eksole! Ma arvan, et keegi ei kujuta ette, milline skandaal ja hüsteeria selle peale tuli, kui ta seal voodi peal mähet oodates hoopis trussikud jalga sai. Totaalne ahistamine! Peale poolt tundi täiesti hullunud last näitasin talle tühja mähkmesahtlit (kõik varud eelnevalt muidugi teise kohta peitu) ja seletasin, et kõik on otsas, ei ole ühtegi mähet enam. Natuke leebuski ja unustas korraks need hirmsad trussikud ja pettumuse. Potiga tegin ka kohe diili ära – istud peale, saad kommi. Tundus mõjuvat. Aga ainult neil hetkedel, kui reaalselt pissihäda ei ole.Kui on, siis tuleb muidugi põgeneda ja hüsteeriliselt karjuda ja nutta, komm (või mõni suvaline ettejuhtuv ese) laia kaarega minema visata jne. Vot just nii armas oli Danieli jaoks mähkmevärk ja nii raske sellest sedasi ootamatult loobuda. Kõige naljakam kogu loo juures on tegelikult see, et kui ta kusagile nurka salaja lombi teeb, siis on kaks varianti: ta kas jookseb toob köögist mopi ja pühib ise loigu ära või siis jookseb minu juurde ja hüüab “poti-poti” ehk et on nüüd siis vabalt nõus potil istuma, kommi sööma ja kuivi trussikuid jalga saama.

Olümpiamängud küll alles algasid, aga hetkel on skoor selline: 2 pissi + 2 kakat minu kasuks ja 20 pissi + 1 kaka Danieli kasuks. On mul üldse lootust või peaks veel mingit sobi tegema?