Aleksandr on juba täitsa hispaanlane, ootab lausa pool aastat ette Feriat, isegi rohkem kui oma sünnipäeva. Mäletan et mina lapsena olin umbes sama õhinas hoopis nt igasuvistest Jäneda talupäevadest 😀

Aga Feriani on veel kaks kuud aega, nii et ootamist jagub. Isegi sünnipäev jõuab enne ära olla. Ja Eestisselend.

Lapsed käisid Danieli sünnipäevakinki valimas. Mis see küll olla võiks?

Aa, jah, vahepeal oli Danielil ka sünnipäev. 3 aastat nagu niuhti täis! Sügisel läheb juba kooli – ikka samasse, kus Aleksandr käib. Ma usun, et tal saab kohanemine märksa kergem olema – natuke räägib juba hispaania keelt ja nii mõnigi tulevane klassikaaslane on juba tuttav. Vähemalt kahe Aleksandri klassivenna väiksemad õed-vennad lähevad ka koos Danieliga samasse kooli ja klassi (perekoolikad ja igasugused muud netikommentaatorid võiksid sellest kõrva taha panna järelduse, et väikese vanusevahega lapsed on siingi popp teema, vaatamata sellele, et vanemahüvitist ei eksisteeri 😛 )

Ja kui ma otsaga juba kooliteemadeni jõudsin, siis teen korraga pisikese kokkuvõtte Aleksandri kooliaastast ka… Eile õhtul mänguplatsil just ühe lapse isa kommenteeris, et Aleksandr oli sel aastal koolis märksa avatum ja seega teiste laste seas ka “popp”. Eelmisel aastal oli ta tõesti tiba outsider, nii et ma täitsa mõistan, mida see isa sellega öelda tahtis. Sel aastal oli ka haigusi vähem ja protesti koolimineku vastu haruharva. Poole aasta pealt, kui nende õpetaja raseduspuhkusele läks, kiitis ta meile Aleksandrit taevani – eks tema oli ju kõige suurem tunnistaja, kuidas see keeleline ja sotsiaalne areng ühe hetkega 0st 100ni hüppas.