Täna käisin pangas uuel pangakaardil järel ja kohtusin maailma kõige coolimat multitaskingutädi.

Ta istus seal oma laua/leti taga ja rääkis mobiiliga, sisestas vahepeal arvutisse midagi ja proovisid seal helistajaga üheskoos milleski selgusele jõuda. Samal ajal viipas ta mind juba oma laua juurde toolile istuma. Ladusin siis tasakesi oma dokumendid juba letti. Tubli pangatöötajana võttis ta minu asjad ka kohe töösse ja jõudis telefoniga rääkimise ajal kuskilt tagaruumist lausa mu uue pangakaardi välja otsida. Kui ta neid ümbrikuid seal lahti harutas, helises ka lauatelefon. Imeline, kuidas ta suutis ühe käega moblat kõrva juures hoida, õlaga lauatelefoni toru hoida (ja mõlemaga korraga kordamööda rääkida…) ja vaba käega minu asju teha + vahepeal välisukse avamise nuppu vajutada, kui nägi, et mõni klient panga ukse taha tekkis. Ok, lõpuks ta tegelikult ikka ütles mobiilikõnele, et oodaku korraks, tal teine kõne ka.

Ja samal ajal suutis ta sujuvalt minult allkirja võtta, mulle uue pangakaardi ulatada ega unustanud isegi passi ega nie-t tagastada.

Arvaks lausa, et äkki oli see hoopis robot, aga samas oli ta selleks ikkagi kuidagi liiga armsalt sõbralik ja inimlik 😀

Teine juhtum oli täna veel. Tulin lastega koolist, astusime trepikotta ja nägin, et lifti ees seisab meie kuri alumine naabrimutttädi. See, kelle koerad on sama tigedad kui ta ise ja keda hirmsasti häirib, et hoovis võreaia küljes jalgrattaid hoitakse ja veelgi rohkem häirib, kui laste jalgrattad lifti vastas trepi kõrval täiesti mõttetult tühjalt seisvas nurgakeses on. No ja loomulikult sisenesime me nüüd nii, et Aleksandr oli oma jalgrattaga kõige ees ja muidugi jõudis ta oma ratta sinna “keelatud kohta” parkida, enne kui ma kohale jõudsin ja nägin, kes lifti ees seisab. Chrisi ja Kennethi rattad ootasid juba seal ees. Kujutasin ette, et kohe tuleb mõnusat sõimu (nagu ükskord suvel enne koolivaheaega) ja pean hakkama seletama, et me ei mahu ju lifti kahe lapse ja kahe rattaga ja toon ratta kohe järgi kui lapsed koju viin.

Aga ei, tädi oli üllataval heas tujus, hoidis meile liftiust lahti ja kutsus ootamatult rõõmsal häälel lapsi sisse. Ei ühtegi märkust Aleksandri ratta kohta :O Daniel siis sõitis oma pisikese rattaga lifti tema kõrvale ja meil Aleksandriga ei jäänud ka muud üle kui sisse astuda 😀 Piinliku vaikuse tekkimise vältimiseks küsisin, et ega jalgrattahoidikute kohta midagi uut teada pole (sest pool aastat tagasi,  kui kogu see jalgrattaprobleem lahvatas, lubas ta, et pannakse jalgrattahoidikud). Ja ohoo, mis ma nüüd vastuseks sain – järgmine nädal juba tulevadki need kauaoodatud hoidikud. Sellepärast ta nii heas tujus vist oligi 😀