Tavaliselt ma loen blogisid arvutis, sest vanadus… aga täna, kui kõik 100 lahtiolevat tab-i mul ära hangusid, pidin kuidagi telefonis aega parajaks tegema ja närve puhkama. Ja üks naljakas postitus sattus ette, mida tahtsin kohe kommenteerida… ja kuna ma pole telefonis wordpressi sisse logitud, pidin kommentaari lisamiseks oma blogiaadressi tähthaaval sisse trükkima 😀 Jep, ei olnud kerge tõesti. Aga sain hakkama!

Mulle on ikka siit-sealt vahel etteheiteid tulnud, et issand kui pikk nimi blogil (!!!). Mind ennast tõesti ei häiri, sest:

– siis kui ta tegin, lootsingi et pika nime peale igasuguseid suvakaid või poolsuvakaid lugema ei satu. Alles 4 aastat hiljem julgesin lõpuks meeltesegaduses blogilingi nt oma fb kontole lisada…sest kõik juba nagunii lugesid. Ja pere, kelle jaoks selle blogivärgiga üldse alustasin, sattus väga harva lugema, sest telefonid/skype/messenger on ju ka olemas 😀

– ma ise trükin aadressiribale “sei” ja juba ta sealt tulebki. Lihtne ju? (“se” peale tuleb seb pank…)

– kõik need paar blogijat, keda ma ise loen, tulevad mulle wordpressi readeris ette, nii et tundub väga vähetõenäoline, et keegi tänapäeval tervet blogiaadressi aadressiribale trükiks…

– tegelikult olin alguses üldse blogspotis ja seal oli mul veel veidram nimi (ja veel värvilisem taust). https://ipsaania.blogspot.com/

– üleüldse see värvilise tausta teema tekitab ka minus alati palju küsimusi – kui kõik peab mustvalge olema, kuidas siis inimesed nt filmide alt subtiitreid loevad? (oletame, et ei ole ingliskeelne film) Või on kõigil vanad retro mustvalged telkud? Iga kord, kui kuskil blogijate grupis see teema jälle päevakorda tõuseb, et “iuu, kuidas neid kirjude taustadega blogisid lugeda saab!” kratsin ma kukalt ja mõtlen nõutult, et mulle küll ükski blogi häirivalt silma ei hüppa. Isegi mu enda oma mitte.

– tegelikult on selle pika bloginime taga mõte, et elu tuleb ise muinasjutuks elada… Ja umbes nii ju kõik need muinasjutud algavad: Kaugel kaugel seitsme maa ja mere taga ühes kuningriigis… Minu jaoks oli siiakolimine oma suure ja ammuse unistuse elluviimine… ja noh,  muinasjutulisuse osas läheb ka sellepärast täppi, et Artjom on pere kolmas poeg ja teate isegi, kuidas see vene muinasjuttudes käib…et see noorem pojake peab laia maailma õnne otsima minema.

– “marjublogi” oleks minu jaoks maailma veidram nimi blogi jaoks… nagu laps oleks koos emaga blogi teinud… või siis isegi pigem see, et ema tegi lapse jaoks ise blogi valmis… Ja tõesti ei ole kellegi pihta isiklikult, paljudel on ju tegelikult sellist tüüpi bloginimevariant kasutusel ja osadele sobib ka, aga… Kuidas siis teised Marjud pärast oma blogi teevad? Nii palju küsimusi… Nii et pigem siis juba eesnimi + perekonnanimi. Aga sel juhul peaks see olema juba väga professionaalne leht või blogi… Ma hoian oma eesnimi+perek. nimi variandi pigem selleks ajaks, kui ma tegelikult ka asjalik ja edukas olen (või noh mariagellert.com, sest noh, mõlemad kliendid on siiani rahvusvahelised olnud – seega edukas 😀 )

Ok, siin mu mõttelõng katkes kah (sest Liis tuli veini jooma)…. ühesõnaga – ei mingit nime- ega disainimuutust lähitulevikus… vabandust kõigi nende ees, kellel silmad ja näpud minu pärast siin aja jooksul küljest ära on kukkunud 🙂