Kui Aleksandr kooli läks, võttis tal aasta ja üks kuu aega, et hispaania keeles rääkima hakata. Või noh, et üldse rääkima hakata. Kodus rääkis ta muidugi kõigis kolmes keeles ammu “vabalt”, aga koolis oli suu alati jonnakalt lukus. Kuna ta on väike mini-me, siis täitsa mõistsin teda ega muretsenud väga selle pisiasja pärast.

Daniel ei ole sugugi mini-me, on hoopis sotsiaalne ja jutukas, nii et ma olin täitsa üllatunud, kui ta otsustas koolis Aleksandri taktikat kasutada. Ja sellele ka kindlaks jääda. Esimene kooliaasta sai läbi ja Danieli suu oli endiselt kindlalt lukus. Isegi kodus ei tahtnud ta hispaania keelest midagi kuulda ja väitis et tema ei oska. Teine kooliaasta algas ja ei mingit muutust. On ikka kangekaelsus! (Ebaõnn, vist ikka sai portsu minu geene kah…) Kuud läksid ja ei mingit muutust. Mingi totaalne trots oli tal hispaania keele vastu tekkinud. Aga nüüd, poolteist aastat hiljem – lõpuks ta räägib! Õpetaja tuli koolis isiklikult Artjomile seda rõõmusõnumit teatama. Et räägib ja osaleb!

Kuskil kuu tagasi hakkas ta mulle osasid hispaaniakeelseid sõnu sosistama. Kõva häälega ei juglenud öelda – äkki keegi kuuleb. Aga tasakesi kõrva sisse…

Ja siis – meile tuli kuuks ajaks üks prantsuse flamencokitarrist elama (jep, mu vaesed kõrvad ei kuule nüüd peale kitarrimängu mitte midagi – 10 tundi päevas harjutab tüüp 😀 ) Ja kuna ta ilmselgelt eesti ega vene keelt ei räägi, on meil kõigil ainukeseks suhtluskeeleks temaga hispaania keel. Kusagil 10nda päeva paiku õhtusöögilauas Daniel lõpuks murdus ja hakkas ootamatult temaga kõva häälega hisp keeles vatrama ja nalja tegema. Nt pakkus oma toiduülejääke: “!Come, come! Come si quieres. Y bebe agua!” (Söö, söö! Söö kui tahad. Ja joo vett!) Meie Artjomiga proovisime poker-faced pähe manada ja mitte reageerida, et ta mingil juhul ära ei ehmataks ega oma julgustükki häbenema hakkaks…

Ja nüüd ta räägibki, näiteks milliseid rumalusi kes koolis rääkis, või siis nt lollitab Aleksandriga hispaania keeles. Rumalustest vahel kasu ka…