Ma olen sellest juba sada korda kirjutanud, et aasta tagasi elas meie juures kuu aega üks prantsuse kitarrist ja kuidas see tookord lõpuks Danieli hispaaniakeelepaelad valla lõi.

Nüüd on ta jälle paar kuud meie juures ja vaatan huviga, mis seekord saama hakkab. Esimesed päevad/nädalad Dani vaikis, aga hirmasti tahtis ikka suhelda ka samas. Nii et ta jõudis sama ideeni, milleni minagi oma lapsepõlves – kui rääkida ei julge, siis kirjuta. Ja kirjutada on talle nagunii viimased kuud väga meeldinud. Nii et nüüd ta jätab Brandonile muudkui kirjakesi. Neid dešifreerida on muidugi omaette kunst, aga eks me kõik areneme…

“Te doy un smint si portas bien” Annan sulle ühe kommi (smint) kui hästi käitud.

Enamus kirjavahetusest on muidugi kaka- jms naljad

Sõbrapäeval oli kirjake lausa südamega… (Brandon on selle vist kuskile oma tuppa hoiule viinud, nii et ei saa näidata :D)

Aga ootan nüüd huviga, millal ta sammukese edasi astub ja jälle hispaania keeles lobisema hakkab. Või kas üldse kas hakkab? Või jääb seekord sinna kirjutamise mugavustsooni?