Iga kord, kui ma tahan endast midagi mittehispaaniaeluga seonduvat välja kirjutada, olen natuke kimbatuses. Et kas peaks mitte kirjutama? Vale žanr ju. Või parooli alla panema? Või ainul enda jaoks kuskile mujale kirjutama?

Igatahes… Iga lõpp on millegi uue algus, onju? Ma olen siin tegelikult juba kuid tööalaselt kimbatuses olnud. Ülepäeva närvi läinud. Päris tihti tuli see mõte, et “f**k, I quit” Isegi siin blogis olen mokaotsast maininud, et jama värk on. (ja üldiselt ma selliseid isiklike asju ei viitsi kirjutada) Ja ümberringi kõik teised panid ka tähele, et olen stressis. Tegelikult palju hullem, täitsa läbi põlenud olin, sinnamaani, et vahel nutsin õhtuti üksi end hingetuks. Ok, ma ei taha tegelikult siin midagi lahkama hakata, lihtsalt, et jõudsin arusaamiseni, et midagi pean muutma. 

Hakkasin kõikide oma töökohtade peale mõtlema…et kuidas nad lõppesid, kuidas ma edasi liikusin, kas oli õige otsus ja kuhu jõudsin.

Esimene ametlik töö oli kohe peale ülikooli ajutine asenduskoht (loomulikult läbi tutvuste!) Aga äsjalõpetanule ülihea fäänsi koht, millelt pärast karjääriredelil edasi ronida. Lõppes, sest tööleping sai läbi 🙂

Ja sealt edasi sain juba ametliku konkursi korras ühes erafirmas päris hea töökoha. Mäletan, et töövestluse jaoks ostsin sepa turult lausa mingi kostüümi. Noh pintsak ja pliiatsseelik. Esmamulje ikkagi loeb ju! Ise ka imestan, et valitigi mind lõpuks. Ju see eelmine asenduskoht oli plussiks. Ja kostüüm 😀 (Aga äkki oli just nii, et “Ok, vaatamata sellele jubedale kostüümile, eelmine koht oli ju siiski paljulubav, valime tema” ?) Ma ei mäletagi enam, mitu aastat seal töötasin, aga lõpuks lõpetasin selle pulli ise ära. Tegelikult oli parasjagu just sügisene aeg, mis mul reumaatikuna Eestis alati raskelt läks ja olin pikka aega haiguslehel olnud. Ja mul hakkas neist lihtsalt nii hale… et panen neid raskesse olukorda, ausam oleks kohe öelda, et otsigu keegi uus. Jep, nii rumal olengi vahel jah… (tegelikult see paganama reuma tekitab depressiooni ja apaatiat, vähemalt mul).

Kui aus olla, siis tahtsin ma juba see hetk Hispaaniasse kolida, aga ei julgenud. Nii et tegime hoopis draakula-poe. Üks parimatest aegadest mu elus 🙂 (treffneriaeg endiselt esikohal!) Ja see oli just ema, kes julgustas, et saan vabalt hakkama, kui talle ükskord ühel pikal autosõidul rääkisin, et äge oleks oma poodi pidada. Mina ei saa aru, kuidas tal alati minusse nii palju usku on…tavaliselt just siis, kui kellelgi teisel ei ole. Ilmaasjata ei öelda, et maailm on sinu, kui on kasvõi üks inimene, kes sinusse usub. Üksi poleks ma eluilmaski julgenud seda sammu ette võtta.

Aga… Tartu on siiski väike. Ja alterntiivinimesed vaesed… Ühel hetkel sain aru, et pean päris poega ikkagi lõpu tegema ja ainult e-poe alles jätma. See oli küll kurb otsus!

No ja nii sattusin ma töötukassa nimekirja. Sealt sain ühe puhkemaja nö juhatajaks, aga tegelikult oli  omanikeks üks abielupaar, kes kõike korraldas ja juhatas, nii et mul oli seal natuke awkward olla. Et tegelikult oli lihtsalt koristajat ja pidudel toidu ettekandjat vaja… Ja noh, kell 4 öösel töölt koju jõuda – ei ole tore. Nii et nendega jätsin peale poolt aastat rõõmuga hüvasti. Ma isegi ei mäleta, kas vaagisin seda otsust kaua või tuli ta kiiresti.

Enne Hispaaniat jõudsin veel anatoomikumis ja tähetornis adminn olla, aga sealt jäin lapsepuhkusele ja ei pidanud kunagi päriselt lahkumise-otsust vastu võtma. Ei teagi, kui kaua muidu seal välja venitanud oleksin…

Nii et see suur otsus, et jätan turvalise, aga mitterahuldava töö seljataha, on üle pika aja jälle uus. Ma isegi ei mäletanud, et olen seda oma elus juba korduvalt vastu võtnud. Kuidas inimesed seda teevad? Kas ja kui paljud üldse julgevad seda sammu astuda? Parem varblane pihus, kui tuvi katusel? Aasta-poolteist on just selline aeg, kui oled jõudnud sisse elada, asjad käppa saada, end nö profiks koolitanud. Natuke kahju ju sel hetkel pillid kotti pakkida. Ausaltöeldes oleksin ma jätkanud, kui palk umbes poole suurem oleks olnud. Siis oleks tööaeg/ülesanded palgaga balansis olnud ja motivatsioon tagasi tulnud. Parim töötaja on ju ikka motiveeritud ja hinnatud töötaja. Aga siin oli meil visioonierisus – mulle tundub, et assistenditöö on ülioluline ja suure vastutusega, samas kui ülemusele tundub, et see on töö, mis ei võta aega ega nõua erilisi oskusi ja millega igaüks saaks hakkama. Siuh-säuh ja tehtud. Ausalt, ma ei tea, kellel õigus on, igaüks vaatab ju oma mätta otsast. Mina tean ainult seda, et panin sellesse töösse palju rohkem oma aega ja energiat, kui teistele tundus ja ma kahtlen väga, et igaüks hakkama saaks. Ei olnud siuh-säuh ja valmis. Ma tean nt inimesi, kes juba peale esimest kuud kohe kindlasti minekut teeks.

Nii et ma ei teagi, kas olla rõõmus ja vaba, või kurb ja alahinnatud.

Ja hehee, hiljuti nägin sellist kuulutust lehes, peaks äkki sinna kandideerima?:

(miljonär otsib assistenti – palk 46 000 eurot (aastas))