Pikk nina

Nii veider.

Tihtilugu, kui keegi lastest mulle midagi valetab (mina ei teinud, mina ei tea, Tolmu lõhkus selle ära jne…), ütlen neile, et valetada ei tohi. Et muidu nina kasvab järjest pikemaks.

Esimestel kordadel oli nii naljakas, kuidas nad kohe automaatselt oma nina katsusid või peegli juurde jooksid.

Aga eile panin tähele, et minu väidet ei võeta enam tõsiselt, ei usuta. Isegi Daniel – ise pole veel viienegi, aga juba saab aru et ajan udujuttu.

Kui valetan, et valetades kasvab nina pikemaks, kas siis mu oma nina peaks nüüd pikemaks kasvama? Või on see, et ei kasva, just kõige ehtsam tõestus, et mu väide ei ole tõene? (või äkki ikka kasvab? peaks ka peegli ette jooksma) Aga ei, mu nina on ikka sama pikkusega, seega ma ei valetanud, et valetades nina pikemaks kasvab…

Üldse olen juba ammu tähele pannud, et pole ime et noored inimesed mingi hetk oma vanemate vastu autoriteedi kaotavad, kui aru saavad, missugust umbluud neile terve elu jooksul kokku on luisatud 😀

Samas, mul enda puhul on just hea meel, et kõik see mu lapsepõlves olemas oli. Talvel õunapuu otsa võlutud õunad ja Tontla mets ja päkapikud jne. Mulle tundub, et kui näed lapse õhinat ja rõõmu ja sinisilmset usku, hakkad ise ka natuke rohkem maagiasse ja maailma, kus kõik on võimalik, uskuma.

IMG_0003

Kõik ütlevad, et Aleksandr on väike mina, aga sellel pildil siin näen ma küll hoopis Danielit. Aga muidu, üldse mitte teemasse – see pilt on suht “mina täna”.

This entry was posted in Veini kõrvale lobajuttu. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s