Kõik mäletavad veel ilmselt seda hiljutist juhtumit, mis sotsiaalmeedias levis – kuidas keegi imbetsill tanklas klienditeenindajat sõimas.

Need, kes vähimalgi määral on klienditeenindusega kokku puutunud, teavad, et selliseid jobusid on tegelikult terve maailm täis ja neid jagub kõigile ja kõikjale. Nad on nagu need vaimuhaiged anonüümsed netikommentaatorid, ainult et on julgenud oma turvalisest anonüümsusest korraks välja tulla ja lajatavad sõgedusega lausa päise päeva ajal.

Mul on ka selliseid tüüpe elu jooksul ikka siin-seal ühes või teises vormis ette tulnud. Näiteks paneb mind tihti imestama, kui ametlikes e-mailides sugugi ametlik ja viisakas ei olda. No näiteks – mulle kui maaklerile kirjutatakse e-mail, mis on täis kirjavigu ja lisaks veel veidralt familiaarne ka. Aga mitte selline sõbralikult familiaarne, vaid nagu sõimavalt ja üleolevalt familiaarne. Umbes, et ma siit nüüd tulen – klient ehk kuningas, ja sa mats otsi mulle nüüd kohe odav ja hea korter (parem oleks üldse tasuta!) ja mis maakleritasu, lollakas oled vä? Mina tean, et maakleritasu ei pea maksma ja kui sa väidad, et nii see süsteem siin töötab, siis sa oled ikka mingi naljanumber, mitte “maakler” nii et otsi parem keegi teine, kellelt nahka üle kõrvade nülgida.

Noh umbes selles stiilis.

Selliste inimeste peale hoian lihtsalt kahe käega peast ja mõtlen et OMG. Kas need ongi need kahelised, kes ülikooli (või põhikooli?) sisse ei saanud ja hoopis ärimeesteks hakkasid ja seetõttu õigekirjast, etiketist ega elementaarsest viisakusest midagi ei tea. Või kuskohast sellised tulevad? Ja siis proovin rahulikuks ja viisakaks jääda ja mõelda, et äkki oli inimesel lihtsalt halb päev ja las elab siis parem minu peal end välja, kui lähedaste. Või äkki on purjus? Või kukkus just pea ees kuskilt kõrgelt alla? Kõigil juhtub. Võib olla loeb hiljem selge peaga kirja uuesti läbi ja saab aru, et ma räägin õigust (mitte et ma sellise inimesega pärast üldse enam koostööd tahaks teha…sellisele läheb tuleviku tarbeks ikka kohe väike märge juurde, et “täis-imbetsill, tegemist mitte teha”)

Kusjuures see maakleritasude teema on täiega põletav ja inimesi kahte leeri jagav, noh umbes nagu vaktsineeriminegi. Jah, muidugi oleks üürikorterit otsides tore, kui see maakleritasu ära jääks. Aga siis saab ju otsida otse-omanikult kortereid, mitte kinnisvarabüroode üles panduid, ja asi ants. Malagas näiteks ei oleks mul mingit võimalust seda maakleritasu omanikult saada, sest nõudlus on suurem kui pakkumine ja head korterid lähevad väga kiiresti ära. Kui ma pakuksin mõnele omanikule oma klienti üürnikuks selle nõudega, et maakleritasu on hoopis tema enda kulu, siis naeraks ta mind välja ja lööks ukse nina ees kinni. Mis on täiesti arusaadav, sest tal on seal ukse taga ootamas kümneid sellised kliente, kes on nõus ise seda maakleritasu maksma. Ja normaalsete hindadega üürikorterid võivad reaalselt viie minutiga turult ära minna. Näiteks kohe, kui kuulutus netti üles läheb, helistad, aga oled juba vaatamisjärjekorras kümnes. Ja sinnani see järjekord tegelikult kunagi ei jõua, sest esimene või teine vaataja võtab rõõmuga korteri ära. Ja maksab rõõmuga maakleritasu, peaasi, et keegi ette ei jõuaks või suuremat hinda ei pakuks.

Teine asi, miks omanikud eelistavad “otse-omanikult” variandina oma kinnisvara mitte pakkuda – peale selle, et neil pole endal aega pilte teha, kuulutusi üles panna ja korterit näidata – on see, et niimoodi on nad kindlad, et leiavad maksejõulise üürniku. Et kui inimene suutis ettemaksu + garantiiraha + maakleritasu kokku kraapida, ju siis suudab ta ehk edaspidi üürimaksmisega ka hakkama saada.

Miks ma veel arvan, et on loogiline, et üürnik maakleritasu maksaks – tema ju kulutab rohkem maakleri aega – helistab-kirjutab, käib koos maakleriga korterit vaatamas. Kui esimene korter ei sobi, pakub maakler talle teisi variante välja ja minnakse jälle vaatama jne. Miks ta peaks eeldama, et ta seda teenust tasuta saab? Enamasti väidetakse, et sellepärast, et omanik on see rikkam pool, seega plekkigu ise kinni. Samas on omanikul iga üürnikuvahetusega niigi kulud – väike remont/uuendus/värvikuur, mõningane mööblivahetus vms. Täiskoristus. Vähemalt Hispaanias ollakse ses suhtes enamasti pedantne. Eestis ehk ka, ma loodan?

Kellelgi veel on “toredaid” kogemusi klienditeenindajana? Ja mis arvad, kas maakleritasu peaks maksma omanik või üürnik?