Kõndisin eile läbi linna kodu poole – sinine taevas, 30 kraadi, päike paistis, palmid, oliivipuud, igalpool värvilised põõsad ja lilled jne. Ja masetsesin. Kontrastiks või nii.

Kui läbi sotsiaalmeedia või blogi võib jääda mulje ilusast kadetsemisväärsest elust vahemere ääres, siis mina tunnen end juba mõnda aega nagu mingisugune põhjakiht – ise 36 ja pole ei oma kodu, oma autot jne basic-standard-elupaketti.

Veel veidram on, et hispaania mõttes olen ma alles noor – siin hakkavad selles vanuses inimesed alles vanematekodust väljakolimise, abiellumise ja laste saamise peale mõtlema. Aga mulle on endiselt eesti mentaliteet nii sisse juurdunud, seda enam, et Eestis ma täitsin kenasti seda tubli kodaniku normi, kuid siia kolides läksime kõvasti ajas tagasi ja kõike tuli jälle nullist ja uuelt lehelt alustada – tutvuste loomine, enda ülestöötamine, oma niši leidmine, integreerumine jne. Ma kujutasin alguses ette, et see on kuude, mitte aastate küsimus…

Kui saaksin aega tagasi keerata, oleksin targem ja teeksin siia kolides ikka päris mitu asja nüüd teisiti. Ikka väga palju asju. Aga selles ajahetkes olin ma noor, roheline ja naiivne. Kindlasti mõtlen mõne aasta pärast praegusele tagasi vaadates sama…

Õeldakse, et vigadest õpitakse ja kõik need õppetunnid teevad targemaks, tugevamaks jne. Ja et elu käibki üles-alla, alati ei saa hästi olla, sest muidu ei oskaks ehk seda head osa hinnata. Ma ei tea. Mul tekib vahel paaniline hirm tuleviku ees. Et äkki ei ole üles-alla, üles-alla, vaid hoopis üles-alla-alla-alla? Tahaks lihtsalt elu pausile panna ja ennast eesoleva jaoks koguda, olgu see siis hea või halb.