Vajutada seda “publish” nuppu, või mitte, vot selles on küsimus…

Olen viimastel kuudel siin nö natuke ära kadunud. Igas mõttes eksole, aga pean silmas just blogi ja sotsiaalmeediat jne.

Pikk jutt sitt jutt, nagu öeldakse. Aga panen ikka kirja, sest see on ju elu. Ja ma ise just tahaksin praegu teiste sarnaseid lugusid lugeda, nii et äkki kellelgi on kunagi sama. Üleüldse… inimeste elus juhtub nii palju sellist, millest kõrvalolevad ja lähedased ei saagi kunagi teada… ja mul on sellest alati kahju. Minu arust just sellised väikesed ja sügavamad lood liidavadki inimkonna kokku või panevad üksteist mõistma. Igalühel on oma sõda sõdida, eksole.

Igatahes. See oli pea kaks kuud tagasi, kui tegin rasedustesti ja sealt vaatasid mulle kaks ootamatut triipu vastu. Ootamatud selles mõttes, et ma küll aimasin, et tõenäoliselt nad sinna testile tulevad, aga meil ei olnud praegusel raskel ja keerulisel ajal tegelikult perelaiendust kohe üldse mitte plaanis. Kogu see aeg peale Danieli sündi olen mõelnud, et kunagi tulevikus, mõne aasta pärast ehk. Sest ikka vahel ju kripeldas, et kellele ma need kleidid ja kingad ja kõrvarõngad pärandan, kui kodus on ainult poistekari.

Jajahh, ma tean, et mul jäi seda “varandust” peale viimast Tarifal-käiku vähemaks, nii et probleem on tegelikult suht-koht lahendatud. Ja seda tean ka, et mu vana sõber Mr Murphy saadaks sellise sooliselt diskrimineeriva jutu peale nimme poisslapse meile. Aga ikkagi, sellised kauged tulevikuplaanid olid kõigele vaatamata kusagil alateadvusesopis olemas.

Ja siis tuli see ootamatu positiivne rasedustest ja mõtlesime, et ju siis on nii ette nähtud. Et nüüd ja praegu. Uskumatu, kuidas saab mingi pooleteise kuu jooksul täiega beebilainele saada ja kõik eluplaanid ümber mõelda jne. Aga näed, kuskil avalikult ma seda uudist siiski ei jaganud ja isegi perele-sõpradele plaanisin alles siis üllatuse teha, kui esimene trimester läbi ja ikka 100% kindel, et kõik korras. Mingi hirm vist ikka oli, sest vanust juba väheke rohkem ja viimase aasta stress jne. Ise ka imestan, et selline ettevaatlikkus mul järsku kusagil kuklataga oli, pole üldse minulik ju.

Hirmudest rääkides. Mul oli millalgi sügise alguses üks unenägu, mis mulle täielikku paanilist eluhirmu tekitas. Kui enne seda oli juba mõnda aega selline lihtne tavaline alateadvuslik teadmine, et viimasel ajal läheb kuidagi halvasti kõik, aga samas püüdsin end siiski positiivsel lainel hoida ja mitte üle mõelda, siis peale seda unenägu tekkis mul tunne, et ma tahaksin pausinuppu vajutada ja mõnda aega kuskil kookonis olla, sest kardan tulevikku.

Muidu ikka on ju elu selline, et kipud alati midagi ootama – jõule või suve või sünnipäeva või koolilõppu või nädalavahetust või mõnda reisi. Tulevik on ju alati nii põnev ja paljulubav, kõik on võimalik, kõik soovid võivad täituda. Ja nüüd… ma kartsin iga uut päeva, kartsin, et kellegagi minu kallitest juhtub midagi või siis mu endaga. Ja kõik ühe unenäo pärast. Päris tihti nutsin ennast paanikas magama ja siis kirusin ennast, et ei tohi  ju hirmul lasta oma elu mõjutada. Stay positive jne. Ahh, kui lihtne kõik teoorias on, aga kui mingi paaniline hirm kuskil kuklas konutab, proovi siis seda ignoreerida.

Tahtsin tegelikult üldse kassidest rääkida. Siiamitel on ikkagi võimed, ma teadsin seda juba varemgi. Coco hakkas siin mõned nädalad tagasi mulle muudkui sülle ronima. Ja ta pole tegelikult kohe üldse mitte sülekass. Ma oleksin pidanud selle järgi kohe aru saama, et miskit on mäda. Aga naiivselt arvasin, et vaeseke tuleb sooja otsima. Sügis jne. Ainult minu sülest, sest ma olen ju kõige mõnnam ilmselt… Nüüd järsku, mis sest, et mitu aastat ei olnud sellist kommet. Njah. See on see “stay positive” ja “ignoreeri fakte, isegi kui nad sulle näkku karjuvad” …

Ühesõnaga, tahtsin selle jutuga sinna jõuda, et eks ikka oli mul väike hirm ultrahelisse minna, aga tegelikult ma ei olnud  kohe üldse selleks valmis, et kõik pole korras. Ikka plaanisin peale arstilkäiku torti ostma minna ja uudist jagada ja nimevariandid jooksid peas jne… Ja siis tulevad need sõnad, et teate, väga kahju, aga teil on rasedus peetunud. Juba umbes 10 päeva tagasi. Millalgi 9 nädala pealt.

Ja mina olin kõik need 10 päeva rõõmsa rasedana ringi käinud, kõik sümptomid olid alles, mingit halba eelaimdust ega sisetunnet ei olnud. Ainult Cocol oli. See on see, kui kass on ka targem, kui mina.

Peetumine on igas mõttes nõme. Esiteks ei saa ise aru ja käid selle väikese surnud mini-inimesega nädalaid ringi. Teiseks ei lõppe kogu see jant halva uudise teadasaamisega – peetumise korral emakas üldjuhul ise ei puhastu, vaid tuleb abort teha. Sellele juba surnud lootele… Mulle anti valida, kas tabletid või kirurgiline puhastus – valisin naiivselt ikka esimese, sest pidi keha jaoks loomulikum ja vähem kahjulik olema. Ja no muidugi arvestades mu viimase aja ebaõnne, siis arvas mu keha, et peaks ikka igaks juhuks hästi tugevalt seda rasedust enda sees kinni hoidma, nii et pidin poole nädala pärast selle tabletipuhastuse uuesti läbi tegema. Ma mõtlesin sel hetkel täitsa reaalselt, et see kurb lugu ei lõppegi vist mitte kunagi ära. Ja ma parem seda üldse ei maini, et loomulikult ma nägin teda ka…. mis sest, et kõik foorumid on täis juttu, et nii pisike, paar cm, ja ei pane tähelegi jne. Väike ufo oli.

Ja kõik see aeg, kui tabletid mõjuma hakkasid ja tundide kaupa valutasin, tahtis Coco muudkui minu peal olla, vahepeal pikutas niisama kõhu või puusanuki peal, vahepeal sõtkus järjekindlalt kõhu peal tainast. Njah… 

Ja peale kogu seda jama ehk kahte tabletiaborti saadeti mind ikka lõpuks kirurgilisele puhastusele. Aitäh mr Murphy ja aitäh mu pooletoobine keha…

Ja ma oleksin ju võinud lõpuks mõelda, et ok, unenägu on nüüd täide läinud, oli see surm ära ja lähme nüüd tasapisi eluga edasi. Aga see hetk seal operatsioonilaual, kui narkoos veel mõjuma ei olnud hakanud…. ma proovisin kõigest väest ennast rahulikuks sundida, aga käed ja jalad värisesid kui haavalehed, see unenägu ikka kummitas – aga mis siis, kui me pidime ikka mõlemad minema, kui see vaene olematu beebi polnud mitte sihtmärk, vaid hoopis vahend minu püüdmiseks…

Täitsa lõpp ikka, mida üks unenägu inimese psüühikaga teha võib. Tahaks ropendada kohe. Blj…..iiiin.

Kusjuures – see oli kuue aasta jooksul esimene kord hispaania haiglas olla, varem olin ma Danielit oodates korra erakorralises ultrahelis käinud. Ütleme nii, et kõik käib tiba aeglasemalt. Ok, haigla on üsna suur ka, nii et Tartuga võrrelda on veidi ülekohtune. Aga selle 10-min opi jaoks läksin ma kohale kell 9 hommikul ja sain välja 20 õhtul. Ehk siis enamus ajast ma lihtsalt ootasin, masetsesin niisama või lugesin raamatut. Samas oli personal haiglas hästi soe, sõbralik ja jutukas. Palatid olid enamvähem samad, kui Tartu sünnitusosakonnas. Lõunasöök oli rikkalik 🙂 Kuigi veini ei antudki, kahjuks… Aga palju puudu ka ei jäänud. Ma sain muidugi enne õhtusööki välja, võibolla oleks siis saanud 😀

Tahtsin juba kirjutada, et elu esimene haigla-selfie, aga siis tuli meelde, et Daniga sai ka omal ajal sünnitusmajas klõpsutatud… Aga selle praeguse selfie juurde tulles…no  Andaluusia on ikka andaluusia, isegi haiglakitlid on täpilised. ¡Olé!

…uimane ja väsinud ma tänagi näin, uimanejaväsinud ma-näin-näin-näin-näin…

Kuna ma seda siin nüüd kirjutan, siis ilmselgelt läks see pisike opp ikka hästi ja kõik on korras. Nii et no worries. Kuigi ma ütlen ausalt, et ma ei tea, kas ma kunagi enam julgeks seda kolmandat last saada proovida. Ja see on nii nõme tunne – mingis mõttes olla endiselt sellel beebilainel ja selle mõttega harjunud, ja siis paaniliselt karta ja teada, et võib sama sitasti minna. Ja ma tean, et on naisi, kes elavad kõike seda korduvalt üle ja on tugevad, ei anna alla jne… Mina vist ei suuda nii tugev olla. Tahaks lihtsalt selle kujuteldava ukse kinni lükata ja mõelda, et midagi pole olnud.

Ah, ma ei oskagi nüüd kohe kuidagi positiivsel noodil lõpetada oma hala… see you later alligator? Ma nii ootan, et aastanumber vahetuks ja tooks uusi tuuli, õnne ja häid aegu. Kuu veel…