Esimesed kaks karantiininädalat ongi möödas nagu niuhti! Tähistame?

Tundub hoopis nagu mingi viis päeva mu jaoks, aeg on nii lennanud. Toonaste esialgsete ametlike prognooside järgi saaks nüüd tavapärane elu jälle rõõmsalt jätkuda… aga noh, ega keegi polnud vist nii naiivne lootmaks, et kahe nädalaga see jama läbi saaks. Targemad ja kogenumad soovitasid kohe alguses oma vaim pigem hoopis kaheks kuuks valmis panna.

Hästi sürr tunne on. Mõni päev on nii rõhuv ja hirmus olla, selline segu igasugustest erinevatest hirmudest – hirm enda ja teiste tervise pärast, hirm majanduslanguse ja rahalise olukorra pärast, hirm, et see pandeemia ei lõppe kunagi. Nii kurb on mõelda, et selle statistika ja nende numbrite taga on tegelikult päris inimesed, päris lood, päris (elamata) elud. Teine päev jälle võtan end kokku ja sisendan endale, et kõik siin maailmas on mööduv, muretsemine midagi paremaks ei tee ja proovin muudele asjadele keskenduda, pooleliolevaid töid teha, koristada, süüa teha, lastega õppida. Need kolm viimast võtavad tegelikult uskumatult suure osa päevast ära, kui terve pere koguaeg kodus on. Muud nagu ei teekski…

Ja vihma muudkui sajab, juba kaks nädalat. Inimesel kurb, loodusel pidu.

Aga ma seekord pikemalt lobisema ei jäägi. Sest täna on imekombel selle aja jooksul umbes kolmas päikseline päev – lähen võtan rõdul natuke d-vitamiini…

Siia lõppu vahelduseks üks täitsa lambine videkokkuvõte koolitöödest ja niisama laste toimetustest.