Mõtted

20200803_213236

hilisõhtune jalutuskäik

Nii, siin üks täitsa lambikas postitus, kust Hispaania kohta (või üldse millegi kohta) midagi põnevat teada ei saa ja kes tahab võib vabalt lugemata jätta. 😛


Mul juhtub pidevalt see, et enne magama jäämist mõtteid kedrates tuleb omast arust lõpuks see hõbelõng välja. Teil ka?

Umbes see tunne, et lõpuks ometi said need 1+1 kokku arvutatud ja kuidas ma küll varem selleni pole jõudnud! Supi sisse vaja ju soola ka panna!

No ja siis hommikul või millal iganes see meelde tuleb, et ma omast arust öösel ju nokia leiutasin, ei ole enam üldse meeles. Totaalne mäluauk. Või siis kui tulebki lõpuks midagi ääri-veeri meelde, mõtlen, et minu jaoks on see ehk suur avastus ja ahhaa-efekt, aga teiste inimeste jaoks võib olla midagi täiesti loogilist ja ammu juba teada kõik ja keda huvitab.

Üks selline uitmõte oli näiteks, et inimese üks põhivajadusi on tähelepanu. Mis sest, et millegipärast räägitakse tähelepanuvajadusest pigem negatiivses võtmes. Tähelepanuhoorad jne väljendid. Ma ei tea, miks tähelepanu otsimist/vajamist millegi halvana nähakse?

Juba lapsena tahaks pidevalt olla nähtav, tähtis. “Emme-emme. vaata!” ja “issi-issi, vaata!” Tähelepanu, ja sellega koos loomulikult ka tunnustus.

Ja kui vanemad on pidevalt hõivatud ja laps seda tähelepanu ei saa, siis on natuke kehvasti. Tekib ikka mingi alaväärsuskompleks. Hakatakse kas või negatiivset tähelepanu otsima. Või kusagilt mujalt, väljastpoolt kodu. Või ollakse lihtsalt kurb.

Lapsekasvatamine on ikka täiega raske, nii palju võimalusi on aastate jooksul millegagi puusse panna. Kas või seesama, et palju tööd ja pole aega last päriselt tähele panna. “Ahah, väga ilus pilt jaa!” või “oota, pärast, mul pole praegu aega”. Või see, kui keegi peres lapsele kas naljaga või niisama kogemata möödaminnes midagi ütleb, millest tema võib aastateks hingehaavad saada, mis sest, et täiskasvanu on oma mõtlematu lause juba viie minuti pärast unustanud. Keegi kunagi ütles, et tee kui hästi sa teed, lõppkokkuvõttes on ikka tõenäoline, et lapsel on mingi “mentaalne defekt” küljes, sest a la lippasid tema uneajal kümneks minutiks poodi piima järele ja ta ärkas (sest murphy) ja arvas, et teda on hüljatud. Umbes midagi seesugust.

Aga see tähelepanu jagamine, laste puhul on suuremal osal inimestest instinktiivselt selge, et ta seda vajab. Täiskasvanute puhul kuidagi enam mitte. Täiskasvanu nagu ei tohiks seda enam vajada, peab ise hakkama saama, ise enda jaoks olemas ja tugev olema. Peeglisse vaatama ja ütlema et you can do it. Kas või paarisuhte puhul. Kui asi on pekkis, siis ilmselt on selle taga tegelikult megalihtne põhjus – üksteist ei panda enam tähele. Vaatad nagu natuke teisest läbi. Ta on seal, aga kes ta tegelikult on, millest unistab, mille üle rõõmustab. Noh, juba Avatariski oli see “I see you” lause tähtsal kohal. See on, et tõesti, päriselt näed seda inimest, ja mõistad. See ju ongi lõppkokkuvõttes hoolimine ja armastamine, kui tahad (ja võtad aega) teda tähele panna.

Ma arvan, et üsna arvestatav osa depressioonist ja enesetappudest on tähelepanu puudusest, inimene ei saa seda ühte elu tähtsamatest põhivajadustes piisavalt palju ja tunneb ennast mõttetuna. Inimene sünnib ju ilma otse tähelepanu ja hoolitsuse sisse, ta ei ole üksi, ta on kellegi A ja O, keda kaitstakse, kelle eest hoolitsetakse, kogu aeg turvaliselt vanemate embuses. Elu on lill! Aga kui seesama inimene tunneb end mingis eluetapis hoopis üdini üksikuna, kui need kõige lähedasemad inimesed vaatavad temast läbi, siis ta ei tunne ennast enam üldse nii vajaliku ega eluväärilisena. Tegelikult on lihtsam olla päriselt üksi, kui olla inimeste keskel ja end sellele vaatamata üksi tunda.

Ok, läheb liiga morbiidseks ära!

Mõtlen lihtsalt, et mul endal ilmselt on juba mitu aastat nii kiired ja rasked ajad olnud, et tähelepanuga on nii saamise kui andmise osas natuke kehv seis. Vaja seda parandada. Noh, olla uus mina, umbes et alates homsest teen nüüd 5 min hommikuvõimlemist ja joon sidrunivett ja näen oma meest ja lapsi päriselt, mitte kuskilt silmanurgast 😛 Ja noh, võib olla panevad siis mees ja lapsed ka tähele, et toit ei teki ise lauale ja nõud ega pesu ei lähe ise maagiliselt puhtaks jne, vaid kõige selle taga on üks päris inimene 😀

Ok, tegelikult pole asi üldse nii hull, nagu siit järeldada võib. Või siiski? Inimesed tahavad alati endast tugeva mulje jätta. Et kõik on korras, kõik on hästi. Lust ja lillepidu! Keegi ei taha näida nõrk, katki või haavatav. Ei taha, et teised muretsema hakkaks. Ma ka ei taha. Ikkagi tugev eesti naine ju! Saame hakkama, elame üle. Aga samas, 9 aastat abielus olles on vist viimane aeg need tähelepanuteemad lõpuks üle vaadata, enne, kui pudrupott täitsa üle hakkab keema… Seda enam, et viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul saab ühe käe näppudel üles lugeda, kui oleme kahekesi koos, ilma lasteta kusagil käinud. Vaatan sotsiaalmeediast, et see on ikka VÄÄÄGA erandlik ja hull.

Ok, ma nüüd lapsi kiusama!

20200803_205912

Aleksandr tegi pilti. Romantiline jah? Tegelt püüdsime lastega sitikaid jne värki

This entry was posted in Veini kõrvale lobajuttu and tagged . Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s