See on ammu teada fakt, et sotsiaalmeedia on üks totaalne kurjajuur. Sest kõigil läheb ju nii hästi, lust ja lillepidu ja trillallaa-trullallaa, ja kogu selle “edukuse” nägemine võtab lõpuks enesehinnangu alla. Nii et ma näitan siis vahelduseks pahupoolt ka, et kõik saaksid end korraks hästi kah tunda.

Ühesõnaga, tihtilugu kui keegi oma raskest elust räägib, mõtlen, et oeh, äkki peaksin oma külmkappi näitama ja tal hakkaks kohe parem. Või mis oma, külmkapp ju korteriomaniku jagu, aga sisu meie. Vahel ikka teen tast pilti, et kui tulevikus mõne tühiasja peale peaksin hädaldama, siis saaksin seda vaadata ja tunda, et huuuh tegelt ju all good, mul on elus palju halvemini ka olnud.

viimased vaprad: sidrunijupp ja tükike ingverit

Aga teate, ma tegelikult ise olen õppinud sinna külmkappi teise pilguga vaatama ja ei näe enam, et issand kui pekkis kõik on, vaid seda, et vaat kui hea, et meil on külmkapp, kuhu vesi jahenema panna. Või üldse, et vesi on. Mitte kõigil inimestel maailmas pole veega nii hästi. Ja seda, et tänu tühjale külmkapile viitsime me mingitest sada aastat kapinurgas olevatest kuivainetest miskit kokku vaaritada. Või et kui laste üks lemmiksöökidest on puder (soolaga), siis mina söön putru ainult siis, kui tõesti mitte midagi muud ei ole.  Kusjuures, olgu see külmkapp nii pungil täis kui tahes, mu üheks lemmiktoiduks on tegelikult hoopis kiirnuudlid (bomš-spagetid, nagu Artjom ütleb)…

Tõe huvides mainin ikka ära, et ega ta alati selline tühi ei ole, vahepeal lihtsalt juhtub, et just siis, kui kõik on otsa saanud, ei tule igasugused laekumised ja töötasud, millega oleme arvestanud, õigeks ajaks. See on suht Murphy. Ma ei tea, miks ma ei õpi sellega arvestama, et ei ole mõtet õigeagsete laekumistega arvestada. Ja siis ongi valik, et kas nutta ja end haletseda, või saada aru, et see on vaid üks selline veider hetk ja asjade kokkulangemine ja noh, praekartulid it is.

See positiivne vaatenurk on muidugi midagi, mis sellistel hetkedel ise ei tule ja mille kallal peab tegelikult ikka vaeva nägema. Et igas probleemis näha midagi head, mingit lahendust, seda, mille jaoks ta hea on, mida tast õppida. Ma ka alles level 1 selles vallas, pidevalt pean endale meelde tuletama. Et mingi ajutine hetk ikkagi ei defineeri mind/meid inimesena ja et selliste hetkede üle on targem hoopis naerda.