Esiti pidi meil siin kool algama 10ndal septembril. Enamus koolides hakkas ka. Meie kooli puhul lükkus esimene koolipäev hoopis 14ndaks. Koroonavärgid – nad ei saanud õigeks ajaks valmis, mingid asjad ja kooliruumid olid veel komisjonide poolt üle vaatamata ja heaks kiitmata jne. Jess, väike ajapikendus kuluski ära, sest ma olin ka siin suure kiire ja kolimise sees ega olnudki üldse aega kooliteemaga tegeleda ja süveneda jne. Meil polnud isegi netti, aga kõik kooliinfo tuli ju sealt (ja ikka viimasel hetkel, nagu ikka… nt saime kolmapäeva õhtul teada, et neljap ei olegi esimest koolipäeva)

Nii et lapsed käivad nüüd lõpuks juba teist nädalat koolis. Aleksandr ootas juba väga ja on siiani rahul. Daniel ei ootanud kohe üldse mitte. No kohe üldse-üldse. Tal ei olnud oma eelmise aasta õpetajaga mitte mingisugust klappi. Õnneks läks ta nüüd sel aastal esimesse klassi ja neil on uus õpetaja. Juuhuuu! Jackpot, tundub väga tore õpetaja ja kui midagi ootamatut ei juhtu, siis on ta nendega kuuenda klassi lõpuni. Mis on niiii tore, sest esimese kolme aasta jooksul oli neil neli erinevat õpetajat. Esimene jäi lapseootele, teine oli asendusõps ja kolmas samuti, neljas oli koroona ajaks. Lõpuks ometi stabiilsus! Aleksandril on tegelikult sama teema. Tal on ka iga aasta erinev olnud, samamoodi, et esimene jäi lapseootele ja siis tuli muudkui ajutisi asendajaid riburadapidi. Siin on selles mõttes keeruline, et teoorias jäädakse beebiga koju vaid 4 kuuks ja kool peab õpetaja koha alles hoidma, sest ta tuleb ju kohe tagasi. Samas kumbki mu laste õpetajatest ei tulnudki enam tagasi. Ja noh, kui hispaania lapsed harjuvad suht kiiresti uute inimestega, siis minu omad… nad vajavad aega, et avaneda. Ja õpetajad vajavad aega, et aru saada ja harjuda sellise põhjamaise vaikse karakteriga ja panna tähele, et nad mitmekeelsed jne. Tavaliselt on nii, et iga uue õpetajaga olen täitnud mingi ankeedi lapse kohta, kus mainin muuhulgas ka ära, et mitmekeelsed ja hisp keel kolmas keel jne. Ja siis kooliaasta lõpus mõnel arenguvestlusel õpetaja imestab nt, et ohhoo vau, ta räägib teil vene keelt, ma ei teadnudki!?

Teine asi on veel, et kui Eestis valitaksegi tihti kool õpetaja järgi, siis meil on enamasti nii olnud, et veel paar päeva enne kooliaasta algust pole lapsevanematel teada, kes õpetajaks saab.

Nii et jah, ma olen väga õnnelik, et Dani sai lõpuks ometi püsiva seño ja et ta on veel täiega äge ja tore inimene ka. Ja Aleksandril on nüüd ka juba teist aastat sama õpetaja ja tundub, et ta on ka püsikas lõpuks. Kuues kooliaasta jookseb ja viies õps.

Seega hakkas seekord kooliasta väga positiivsete uudistega. Ja noh, nii tore, et lapsed üle pika aja jälle kooli saavad ju 😉 (enne, kui kõik lapsevanemad lõplikult hulluks lähevad)

Päev enne esimest koolipäeva teipis Dani kodu-uksi kinni. Õnneks mitte mcgyveri teibiga, nii et saime ikka välja murda… Esimesed kaks päeva olid kõigest paaritunnised, reeglitega tutvumiseks jne. Tähtsamad uuendused on sellised:

• Alates 1. klassi lastest tuleb koguaeg maski kanda ja kotis peab tagavaramask ka kaasas olema. Võivad vahepeal ainult akna juures “hingamas” ja vett joomas käia.
• kool on burbijadeks ehk mullideks jaotatud. Ehk siis iga mull on omas mullis, ei puutu teiste klassidega kokku. Esimene ja teine klass on üks mull, kolmas ja neljas teine mull. Ehk siis Dani ja Aleksandr on erinevates mullides ja päeva jooksul üksteisega kokku ei puutu. Mis tähendab seda, et nad lähevad kooli eri ajal (5 min vahega õnneks) ja saavad välja tunnise vahega (mis on suht tüütu…vanasti sai lapsed korraga koolist kätte ega pidanud mitut korda neil järel käima)
• hommikuti mõõdetakse kooliväravas kõigil kehatemperatuuri. Kui 37.5 või üle selle, siis kooli ei saa.
• Koolitarbed (õpikud, vihikud jne) on koolis ja koju ei käi. Ja ongi hää, koolikott hea kerge.
• Materjale ega toitu (ega üldse midagi) ei tohi omavahel jagada.
• Kui mõni laps koolipäeva jooksul haigeks jääb, viiakse ta eraldi ruumi, kutsutakse arst ja vanemad ja tehakse koroonatest jne.

Danieli emotsioonid olid peale esimesi koolipäevi kahetised. Polnud nagu väga hullu, aga tal tekkisid oma hirmud. Et mis siis kui palavik ja tuleb arst, see ju maailmalõpp ja seda ei taha. Samas ta pole nutnud ega vastu pressinud koolimineku suhtes, ju siis nii hull seal ikka pole. Aga siiski meisterdasid nad eile sellised loosungud ukse peale meil. Alt rohelisega on kindlalt Dani käekiri, vene keeles “u minja alergia na skolu” ehk “mul on kooli vastu allergia”. Üks hispaania Ñ ja üks vene Л ka sekka sattunud… Ja ma ei tea, kumb selle eestikeelse “ei tohi teha lahti” kirjutas. Hispaaniapäraselt “h” asemel “j” Samas nad väitsid mõlemad, et kui peale kooli saaks Tigerist läbi minna, siis nad lähevad lausa RÕÕMUGA kooli. Väikesed väljapressijad sellised!

Aa, muide ükspäev tuli toidupoe järjekorras Dani eelmine õpetaja rõõmsalt ligi, et oooo, tere Daniel, kas mäletad mind? Dani kohe varjus ega vastanud midagi 😀 Järgmine kord kui poest mööda läksime ja küsisin, et kas astume sisse, vastas, et mkmm, meil kõik olemas, praegu pole küll vaja midagi osta 😀

Aga ei tea, kaua läheb, kuniks koolid jälle kinni lähevad? Ma olin kindel, et septembris seda veel ei juhtu, aga Malagas on nüüd juba päris mitu kooli kinni läinud. Võiks ikka paar nädalat veel välja venitada, saaks lapsed kenasti õppimislainele ja meie hommikuti lõpuks RAHULIKULT vaikuses tööd teha. Päris zombistav oli pool aastat järjest nende kõrvalt proovida kõik tehtud saada.

Hoiame pöidlad pihus, et kõik need koroonameetmed aitavad ja tuleb mõnus rahulik kooliaasta, ja loomulikult võimalikult vähese koduõppega! 🙂