Ma olen juba ammusest ajast alates hädaldanud, et videodega on alati üks häda ja viletsus. Koguaeg aina teen neid, telefon kubiseb igasugustest kodu-, kassi- ja jalutuskäiguvideodest. Ja sinna nad jäävadki. Pärast, kui ruum otsas, kolivad kuskile välisele kõvakettale ümber ja vsjo. Keegi neid ei vaata. Ruumi ainult võtavad kuramused.

Aga viimasel ajal hurjutan end kohe eriti kõvasti, et cmoon, koguaeg midagi filmime ja kuskil kondame lastega ringi, kõik tehnika on olemas, premiere pro-d maksame ka igakuiselt juba mitu aastat… võiks siis juba sammukese edasi astuda ja julgeda midagi kokku monteerida, endal (ja lastel) pärast hea vaadata ja meenutada ja kes teab, äkki kellelegi teisele ka meeldib?

Näiteks on mul nii hea meel, et kevadel viitsisin mõned videod kokku monteerida, nüüd kui neid uuesti vaatan, on selline ajas rändamise tunne. Peaaegu tunnen isegi neid kevadisi lillelõhnu ja värske tärkava rohu aroomi. Nii mõnus, selline nostalgia! Ja isegi see karantiini lõppemise ja vabaduse emotsioon tuleb ka tagasi.

Samas praegune aeg, juuli-august-september on ka selline mõnus, tsikaadid üürgavad, maas sahisevad eukalüptilehed, krõbe ja okkaline hein, kuuma kuiva õhu lõhn, need soojad ööd, langevad tähed… Ja nii väga kui mulle seda kõike kirjutades meeldiks edasi enda, ma lihtsalt ei oska, ei jätku sõnu.

Ah mis ma siin ikka pikalt seletan, tahtsin lihtsalt öelda, et tegime vahelduseks jälle ühe video. Ingliskeeles, sorry! Endal ka harjumatu, aga mu meelest aus nt Artjomi Moskva sugulaste ja siinsete hispaania töökaaslaste ja sõprade suhtes, kes on kuidagi ootamatult riburadapidi meie pisikest youtube kanalit jälgima hakanud ega saa ise eesti keelest sõnagi aru. Nii et mis seal siis ikka, lähebki inglise keel mul muidu rooste.