Stuudiolood vol sada

Tegelikult juba kuukene vana uudis, aga istusin ja jäin siin neid laua kõrval seisvaid erinevaid välkusid ja muud kraami silmitsema ja tuli jälle meelde.

Tegelikult ma siin küsin endalt ikka tihtilugu, et mis suunas elu tahab, et ma läheksin, ja kas või see, et kas oleks ehk pidanud kodu asemel hoopis stuudiost loobuma? Ma olen terve elu see märkide lugemise inimene olnud noh, mis teha.

Igatahes, me olime just hiljuti siia stuudiosse kolinud, kui ühel hetkel helistas Artjomile see fotograaf, kes meil siin varem oli kaasüüriliseks olnud, aga nüüd koroona pärast ära kadus. Helistas ja ütles, et tema teeb fotograafiaga lõpu ja kingib kõik oma tehnika Artjomile (või kui Artjom ei taha, siis viskab lihtsalt ära).

Ta oli selline hobifotograaf, kes pildistas tasuta oma lõbuks noortest naistest …khmmm…. viisakalt öeldes aktifotosid. Ja ühe tšikiga oli kevadel mingi skandaal tulnud ja mingid feministide grupid jooksevad tema peale nüüd tormi. Hispaanias on olemas selline väljend nagu “follógrafo” (tõlkes midagi sellist nagu fakograaf) ja teda oli kuskil sellena ära tag-itud. Ja naine ja tütar said teada ja kogu kompott ja skandaal ja draama. Mul pole õrna aimugi, mis lugu seal tegelikult taga oli ja kui tõsine, sest ilmselgelt rääkis ta ainult oma versiooni. Aga oma insta kustutas ta ära ja temast kui fotograafist pole enam kusagil jälgegi maas.

Lisaks sellele, et ta meie stuudiot üüris, oli tal tegelikult oma stuudiokene ka olemas, maast laeni fotokraami täis. Erinevad taustad ja välgud jne. Kõik see kraam, mille soetamiseks poleks meil endil niipea (või mitte kunagi) võimalust olnud.

Kui keegi oleks mulle kümme aastat tagasi öelnud, et kunagi on meil Hispaanias fotostuudio ja keegi vanem hispaania härrasmees kingib Artjomile lambist mitme tonni eest fototehnikat… ma oleks naernud ja öelnud, et hea muinasjutt küll…

Aga siin ma nüüd siis istun ja saan aru, et stuudiost loobuda ei ole ikka ette nähtud, stuudio kasvab ja areneb ja õitseb.

No ja siis otsustasime me lõpuks seda ka, et kõik need pooltasuta heast südamest pildistamised ja filmimised jätame ära. Praegu on mõni kuu nii, et kaks inimest töötame 7 päeva nädalas ja tuleme napilt plussi, ja kogu see jama puhtalt seetõttu, et oleme paljudele inimestele rõõmsalt vastu tulnud, kui nad hinda alla kauplevad. Ja noh, kõvasti alla. Aga noh see on juba see tüüpiline värk, et kliendile tundub alati, et mis see siis ära on, pildistad ja teed siuh-säuh valmis, aga ta ei analüüsi, et see hind sisaldab riigimakse, tehnikat, stuudiot, järeltöötluse aega jne, ja lõpuks tahaks fotograaf ju süüa ja puhata ka 🙂 Natuke nadi ju ennast tööd tehes zombiks rügada ja siis veel ise peale maksta. Nii et kui keegi veel väidab, et “aga tio Pepe teeb mulle poole odavamalt!” siis mu poolest mingugi sinna tio Pepe juurde 😛

Ei, tegelikult on palju toredaid kliente ka ja see on täiega motiveeriv.

(läheb nüüd teise arvuti taha pilte töötlema, sest noh, laupäev ja Artjom läks pulma aga pilditöötlus ei tohi seiskuda, sest 9 inimest ootavad kannatamatult oma pilte ju. Nagu vabrik meil siin)

P.S. Pulmas võib nüüd 6 inimest olla. Pruut, peigmees, paaripanija, tunnistaja, fotograaf ja keegi oli veel. Isegi pruutpaari vanemaid ei lasta sisse. Vähemalt selles pulmas, kuhu Artjom läks. Nõme koroona.

This entry was posted in Fotograafia, Minu Hispaania and tagged , . Bookmark the permalink.

2 Responses to Stuudiolood vol sada

  1. .. says:

    Äge värk!

    Ja tsiteerides üht mu väga head fotoõpetajat: ” Raha tuleb küsida nii, et endal ka häbi hakkab! ”
    Mitte, et ma alati ise suudaks, aga kui teitele on abiks, antagu minna.

    Liked by 2 people

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s