Meil sai juba 2 kuud stuudios elatud. Oleks nagu kaks nädalat, samas on olnud hetki, kui see segane aeg tundub mitte kunagi lõppevat. Üldiselt on seis nii, et tahame siin olla nii lühidalt kui vähegi võimalik, samas ilmselgelt oleme nii kaua kui iganes vaja, kuni sissetulekud muutuvad väljaminekutest suuremaks. Vähemalt kuni see suurem koroonapaanika üle läheb. Et jah, eks ma ju unistan muidugi, et oleks nii tore juba selle aastanumbri sees kuskile “päriskohta” kolida, aga kui ei ole võimalik, siis lihtsalt pole võimalik ja tuleb õnnelik olla, et üldse katus peakohal, eksju. Üldse tuleb õppida olema hetkes, olevikus õnnelik, mitte mõtlema minevikule või tulevikule või sellele, mida ei ole…

Mõnes mõttes oleme me nagu ringiga alguses tagasi. Ükskord panin ühe “nooruspõlve” soundtracki omale taustaks ja nostalgialaksuks mängima ja Artjom kommenteeris, et isegi sama muusika käib mis Draakulas. Ainuke vahe, et siis olime me neljakesi (mina, Artjom ja kaks kassi), nüüd on kaks mini-inimest veel lisaks. Ja siis olime me noored ja lootust ja usku täis, nüüd vanad väsinud ja kakleme eluga oma koha pärast siin maailmas. Ja kui tol ajal vaatasin ma elule selle pilguga, et olen omadega heas/ägedas jne kohas, siin praegust hetke näen ikka pigem sellise… elutee madalpunktina. Või noh, mis praegust hetke, viimast paari aastat tegelikult.

Eks ma ikka lohutan ennast, et kõik asjad juhtuvad põhjusega, et õpetada, kasvatada jne. Et ju siis mul on vaja kõik need pimedad kohad elus läbi käia, et jõuda kusagile, kuhu muidu ei oleks jõudnud.

Ja no, kui hakata mõtlema kõikidele toredatele asjadele, mis on ju ka juhtunud, ja headele inimestele, kes on õigel hetkel ümber olnud, kas või virtuaalselt, siis on tegelikult elu ju ikkagi ilus.

Täna jäi selline artikkel fb-s ette:

Koroonateemadel rääkides, siis on meil ka see teine laine siin täies hoos. Kõik on juba ammu valmis, et kohe-kohe tuleb jälle täiskarantiin nagu kevadel, sest noh, paljudes teistes riikides juba on. Aga siiani on meil veel sellega suhtkoht hästi läinud ja on kõigest mõned pisemad ja vähempisemad muudatused ja keelud-käsud. Näiteks

• öine liikumiskeeld 22.00 – 07.00 (lõpuks ometi pole ööläbi akna taga seda automüra!)
• kõik eluks mittehädavajalikud ametiasutused suletakse 18.00. Baarid ka. Ehk siis hispaanlased, kes harjunud õhtuti 22-01 väljas istuma ja sööma, peavad nüüd kodus einestama. Kella 22ni toimub vähemalt toidu kojuvedu restodest, nii et restod oma rahadest päris ilma ka ei jää.
• oma elamispiirkonnast (linn, küla jne) tohib teise minna vaid mõjuval põhjusel ja tõendiga. (Tööalaselt õnneks on lubatud, Artjom läheb nt homme Marbellasse ühte väikest pulma pildistama)
• maskid on endiselt igal pool 100% kohustuslikud, kohvikus toidu tarbimise ajal võib ära võtta, aga kui niisama istud ja lobised, siis mask ees.
• koolides kõik vanaviisi. Tudengid on vaid suuremalt jaolt koduõppele saadetud. Kusjuures nad siin väidavad, et kool on kõige turvalisem koht üldse, kus olla. (ja siis eile saatis õpetaja Aleksandri klassi grupipildi, kus nad oma kasvatatud taimi käes hoidsid. mu tähelepanu köitis nende taimede asemel hoopis see, et 20st lapsest 7-l oli mask lõua all või siis nina väljas… ja mu lapsed juba kaks korda sel õppeaastal koolist miskise haiguse koju toonud… nii et hästi safe place jaa)

P.S. Need pole Hispaania üldised reeglid, vaid meie piirkonna omad. On palju selliseid piirkondi ka, kus kõik on kinni ja suletud. Valitsuse poolt kehtestati vaid see üleriigiline öine liikumiskeeld, kõige muu osas anti eri regioonidele vabad käed ise otsustamaks, mida teha ja mida mitte (no välja arvatud see, et täiskarantiini jaoks riik VEEL ühelegi regioonile praegu luba ei andnud, kuigi mõned seda palusid) Ja isegi Andaluusiasiseselt on eri linnadel erinev seis, nt Granadas palju karmimad reeglid, kui Malagas.