Mis teil esimene mõte on, kui tänaval kõndides mõni inimene vaatab?

Ma olen üldiselt selline uinamuina, kes on tänaval oma mõtteis või vaatab puid-põõsaid ja linnukesi ja pilvi, heal juhul valgusfoori ka, ja inimesed jäävad täitsa kahe silma vahele. Vastupidiselt Artjomile, kes võiks vabalt mingis luureteenistuses töötada, sest paneb just inimesi tähele. Umbes, et näe, see mees või naine tuli meile ju eile ka siin vastu. “Oih, milline? Keegi läks mööda või?” on suht 100% juhtudel mu vastuseks.

Enivei, seega ei pane ma üldjuhul ilmselgelt seda ka tähele, kui keegi vaatab või naeratab või tervitab või midagi. Aga vahel üksi kõndides muutub see tähelepanu siiski kuidagi tuntavaks. Naiste värk, lastega või abikaasaga olles on hea nähtamatuks muutuda, nii et kui järsku üksi kuskile minek, siis on harjumatult jälle nähtav olla.

Ei, tegelikult ei ole see naistevärk ainult, Artjomil on sõprade-tuttavatega samuti, et kui mina või lapsed ka kõrval oleme, siis ei panda teda tähele ega tunta ära. Kui üksi läheb, siis iga kümne meetri tagant tahab keegi tuttav juttu ajada.

Ooot, aga ikkagi see küsimus, et milline teil see esimene reaktsioon siis on, kui vastutulevad inimesed vaatama kipuvad?

Näiteks läksin eile kooli lastele järgi, ei olnud minikleit, vaid tennised ja teksad. 20 minutit kõndida. Kõigepealt mõtlesin, et kas mul kuskil mingi plekk? Mkmm, ei olnud. Äkki püksilukk lahti? Mkmm, sellega ka korras. Äkki see pesakond halle juukseid, mis just hiljuti ehmatusega peast avastasin on kohe eriti kiiskavalt pilkupüüdvad? Või need neetud katkised juukseotsad? Või vaatavad, et kas tõesti saab nii magamata silmaalustega tänavale tulla, kas siis puudrit-näokreemi tõesti ei leidnud või…

Ühesõnaga – raudpolt on midagi viga ja kole jne. Sest kui ise tunda end väsinuna, magamata ja kõigele lisaks veel mitu kilo oma unistuste kaalust üle ka, siis ei saa ju ometi olla, et see kõik välja ei paista ja teistele ka silma ei kriibi?

Vaatasin siis mingi poe vaateakna peegeldusest mööda vuhades, et tegelt pole ju hullu, täitsa norm tegelane. Ja niimoodi kaugelt petab täitsa ära, nagu 15 oleks endiselt/jälle. Ja miks üldse see minapilt on alati kellegagi võrdluses, kas või omaenda minevikuminaga, kes oli ilmselgelt noorem ja siledam-saledam. Miks ei võiks end hoopis oma tulevikuminaga võrrelda ja enesega hetkes rahul olla?

Tegelikult vaatad ju tänaval ikka hoopis neid inimesi, kes kuidagi inspireerivad, vahet polegi, kas mehed või naised. Jagad aga muudkui nagu sotsiaalmeedias skrollideski kujuteldavaid laike. Ja kõik teavad, et fookus on sellel, mis meeldib, mis positiivsega silma jääb või lihtsalt nunnu on, sest dislaike pole olemas. Dislaike paneme me endile ainult ise.

Mäletan, et millalgi sada aastat tagasi gümnaasiumiajal istusin raekoja platsi taga kusagil pirogovi serval ja vaatasin, et oo, täiega äge tsikk läheb mööda, selline grunge ja stiilne, vot tahaks ise ka nii cool olla. Alles mingi viis sekki hiljem sain aru, et oih, aga see on ju mu enda õde…

Siis ma sellele pikemalt ei mõelnud, aga nüüd saan aru, et raudselt olid tal kõndides enda suhtes umbes samad etteheited peas, et need krdi paar kilo ja väsinud silmaalused ja mida nad jõllavad, kas püksilukk lahti.

Ikka ise oleme alati enda suurimad vaenlased ja allatõmbajad noh.