Temperament

Mehed isekeskis

Kui mult laste temperamendi kohta küsitakse, olen alati vastanud, et nad on ikka pigem nagu eestlased, kinnisepoolsemad, ei ole see hispaanlaste jutukus ja avameelsus siiani väga külge jäänud.

Samas. Aleksandril läks asendusõpetaja ära, päris õps oli haiguslehel pool aastat ja tuli nüüd tagasi.

Kõik lapsed olid ikka nutnud kooris, kui teada said, et ta ära läheb. Aleksandr tuli koju ja ütles, et tahab kaardi joonistada. Joonistas suure punase südame. Sinna alla “Paloma te quiero” ja “La mejor seño del mundo” ehk Paloma, ma armastan Sind ja maailma parim õpetaja. Lisaks joonistas veel teemanti kah. Nii et ei mingit tagasihoidlikkust oma tunnete väljendamisel.

Minul näiteks on viimasel ajal mõni nii armas inimene teele sattunud, et tahaks kohe öelda, et kuule, täiega tore oled ja ägedasti klapib koostöö jne, aga siis ikka on ütlemata jäänud, sest noh, äkki eestlased ei ütle selliseid asju üksteisele? Ma ei mäleta ju enam 😀

Ma olen siin viimastel kuudel mõndasid Eesti filme vaadates hästi tugevalt tundnud, et ma olen eesti temperamendist kaugenema hakkanud, mul on raske mõista vaikimist, kommunikatsiooni puudumist. Isegi umbes sellist tavalist kaadrit on nii võõras vaadata, kus keegi vanainimene jalutab tuima näoga pargis noorest beebiga emast mööda. Nagu ei klapi! Nii need asjad ju ei käi! Sest oma igapäevas olen ma nüüd juba aastaid näinud, et see stseen peab hoopis niimoodi minema: see vanainimene peatub, naeratab, tutiplutitab beebit ja ajab selle noore emaga rõõmsalt paar sõna juttu ka. Ja see on kõigest üks näide, ühe filmi jooksul koguneb neid midahekki-momente kuhjaga. Nii et ju siis ikka mõjutab see teise temperamendiruumi sees elamine tasapisi, ise ei saa algul arugi.

Seltsimees last oli mul samamoodi väga veider vaadata. Saan aru, et siis olidki teised ajad, teised kasvatusmeetodid, teised mured ja et filmi jaoks ongi kõik üle vindi ka keeratud, et rohkem šokeerida. Samas samast ajastust või samuti raskete saatustega inimestest nt hispaania filme vaadates mul ei ole sellist veidrat tunnet, suudan paremini mõista, kõik on loogilisem. Ma arvan millegipärast, et seda filmi suudavadki vaid eestlased + teised põhjamaa rahvad, kes ise igapäevaselt põhjamaise temperamendi sees elavad, vaadata/mõista, ülejäänud maailma jaoks tunduks kõik vist liiga veider, friiki, tuim. Samas… näiteks Nipernaadi mulle jällegi meeletult meeldib, kuigi seal on ju ka palju seda mõtlikult kulgemist ja vaikselt üksteise kõrval istumist ja puudulikku kommunikatsiooni. Saa siis aru.

tuulest viidud

This entry was posted in Kolmkeelsed lapsed, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu and tagged , , . Bookmark the permalink.

8 Responses to Temperament

  1. Rohelohe says:

    Ausalt öeldes on seda sügisballilikku “istume diivani erinevates otstes ja jõllitame tühjusesse” tüüpi suurt kunsti mul ka raske vaadata. Aga seal on muidugi juures see, et filmitegijad üritavad kohutaval kombel põhjamaised olla ja lähevad selle vaikiva kommunikatsiooniga liiale. Aga tõsi ta ilmselt on, et nii nagu hispaanlane ei mõistaks teatud asju Eesti filmide puhul, ei mõistaks ka eestlane nii mõndagi Hispaania filmide puhul. Kultuurierinevused on toredad. Mulle meeldivad 🙂

    Liked by 1 person

    • Mar says:

      Mhmm, täitsa nõustun, nii sellega, et paljud filmitegijad proovivad hästi põhjamaiselt diibid olla, kui sellega, et kultuurierinevused ongi täiega lahedad 🙂
      Selleks diibiks tühjusejõllitamise vaatamiseks peab mul mingi eriline spetsiaalne melanhoolne meeleolu olema, niisama ei saa enam Ilmselt eesti kliimas tuleks see meeleolu kergemini :D.

      Like

      • Indigoaalane says:

        Ma vaatasin hiljuti esimest korda elus “Naine kütab sauna” Tore oli vaadata. 50% filmist polnud näha, kuna ekraan oli ühtlaselt must ja 75% olnud kuulda, sest diktsioon oli arusaamatu. Õnneks oli aeg- ajalt vene keeles 🙂

        nii et. Ei pea selleks, et aru sada eetsi fi8lmist elama Eestis. Sellest kahjuks ei piisa 🙂

        Liked by 1 person

      • Mar says:

        😀 😀 😀 Mul tekkis nüüd kohe huvi, pole ka näinud seda

        Liked by 1 person

  2. Blogistaja says:

    Eestlased eriti ei kipu jah teisele midagi positiivset ütlema. Aga tead, kuulda neile ikka meeldib, kui miskit positiivset nende endi kohta öeldakse 😊 Nii et ütle muidigi, kui keegi on lahe-äge.
    Pealegi sinu puhul ilmselt nagunii ei vaadataks, et oi, mis asja ta nüüd ütles, sest nad ju teavad, kus riigis elad ja ilmselgelt on sul keskkonnamõjutused märkimisväärsed 🙄 Niisiis, sul on justkui turvalisem näidata oma emotsioone, kui meil siin kohalikel endil. Kõik saavad aru ja ei vaata kuidagi kahtlustavalt, et oot, mis nüüd lahti on….

    Liked by 1 person

    • Blogistaja says:

      Noh, mingi veidra näoga smail hüppas teksti, see teine. Nüüd ma esitlen ennast kohe kui tüüpilist eestlast ja hakkan hirmsasti muretsema :), ega see sind kuidagi ei riivanud, sest see on täiega vale smail ja minu meelest on äge näha, kuidas keskkond inimesi mõjutab, eriti kui mõjutused on positiivsed ja oma tunnete väljendamine seda on.

      Liked by 1 person

    • Mar says:

      Mul jah hea vabandus varnast võtta, et hispaania mõjud 😉 Aga ei, tegelikult mulle tundub, et päris paljud eestlased on väga avatud ja ilma mingi valehäbita suhtlejad ka, lihtsalt jälle selline klišee, et kinnine rahvas.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s