Meest sõnast, härga sarvist

Mul on mingi veider komme muudkui vanasõnu jutu sisse visata. Maalt ja hobusega noh! Aga jäin siin praegu ühe peale mõtlema, et kuigi tundub uskumatu, siis vanasõnadel on ikka tõepõhi all küll. Ei olegi mõtet “õigesti elamiseks” mingeid eneseabiraamatuid osta, vaid tasub hoopis vanasõnu meenutada.

Näiteks see tüüpiline “kes teeb see jõuab” Oi kui õige see on! Sest kui oled juba tegutsemislainele saanud, siis on palju kergem veel ja veel jõuda, motti tuleb tulemuste nägemisest aina juurde. Samas kui juhtud sinna selle “ei jõua-ei viitsi” soone peale sattuma, siis on nii raske välja murda, iga pisikesemgi asi tundub nii suur takistus, eneseületus, nii palju asju on tegemata, et ainuüksi sellele mõtlemine väsitab.

Või “suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi”. Ma mõtlesin, et see on ainult tänapäeva moodne probleem, aga vaat siis, ka vanal ajal olid sellised probleemid olemas. Inimloomus ei muutu!

“Käbi ei kuku kännust kaugele” No on ju? See pole lihtsalt võimalik, isegi kui käbi tahaks olla midagi muud kui käbi. Geenid ja kasvukeskkond ja automaatne alateadlik käitumismaneeride ülevõtmine.

Või veel loodusteemadel jätkates, siis: “mets kajab nii nagu hõikad” See on täitsa karma-värk ju.

Suht samasse auku nagu “teise silmas pindu näeb, oma silmas palki mitte” Sest nii lihtne on õpetada teisi elama, omaenese probleemidega silmitsi seismine nõuab palju suuremat eneseületust. Ja omi vigu, eksimusi ongi raske näha. Või tunnistada.

“Aastad ei ole vennad” – seda oleme me kõik siin viimasel ajal kogenud, eks?

“Lõpp hea, kõik hea” See on ju suisa moodsa aja filosoofia. Noh, et raskused on meile millegi õpetamiseks ja tänu nendele jõuame, kuhu jõuame ja ei tasu nende raskuste sisse end ohvrirolli panna/jääda 😛

“Igaüks on oma õnne sepp” Ai kui kümnesse (kuigi selle teadmine ei tee sugugi kergemaks seda oma õnne sepistamist ja valikuid ja elumuutvaid otsuseid).

“Kus suitsu seal tuld” Vanarahvas teadis. Tänapäeval on aga iga asja kohta moodne öelda, et alatu laim ja kuulujutud ja kohtukeiss.

Meil lapsepõlves öeldi veel alati, et “salajutt läheb haisema”

Kellelgi tuli veel mõni vanasõna meelde, mis täiega kümnesse?

Känd
This entry was posted in Veini kõrvale lobajuttu and tagged , , . Bookmark the permalink.

7 Responses to Meest sõnast, härga sarvist

  1. Puuks says:

    Las mõisa köis lohiseb, hane selga vesi

    Liked by 1 person

  2. Anett J. says:

    Jaa, nii kümnesse nii paljud vanasõnad tõepoolest. Endal tuli kohe see pähe: “Kus viga näed laita, seal tule ja aita.” Ehk et mis sa tühja kritiseerid, parem aita paremaks muuta või tee ise paremini 😀

    Liked by 1 person

  3. Hõbe says:

    Hommik on õhtust targem. SULATÕSI! Hommikul puhanuna on lahendusi kui varnast võtta ja avanevad aknad, õhtul väsinuna näed ainult suletud uksi.

    Sellega seoses, et kui uks sulgub, siis avaneb kuskil mõni aken vms – aga see on vist otsetõlge inglisest?

    Liked by 1 person

    • Mar says:

      Jaaa! Ja kas mitte “Tuulest viidud” Scarlett ei öelnud ka, et “I’ll think about it tomorrow”?
      Seda ukse ja akna oma kasutan ma ise ka tihti, nii hea lohutus ju, aga kas vanarahvas ka seda kasutas, ei teagi… uste ja akendega oli vanasti ju ikaldus, soojakao koht tarekesel, parem olgu neid nii vähe kui võimalik 😀

      Like

  4. elutants says:

    Mida eales teed, tee targasti ja mõtle lõpptulemuse peale. See oli mu vanaisa lemmik ja ta oligi maailma kõige rahulikum ja targem inimene. Ma ikka rapsin ja teen ning alles siis mõtlen… ja lõpptulemuse peale mõtlen kunagi hiljem 🙂

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s