Vahepeal tulen siia, vajutan seda “new post” nuppu, vaatan minutikese toda valget lehte ja panen jälle kinni ära. Tahaks igasuguseid asju kirjutada, peas on nii palju random stuffi läbisegi, et ei tea, millest alustada, ja miski pole ju otseselt väga tähtis ega huvitav ka.

Näiteks see, et meil on ootamatul kombel kaks uut elanikku kodus. Alguses tuli üks. Noh, nagu ajutiselt, Daniel tõi, ja kuigi mu esimene lause oli, et “mkmm, tuppa küll ei too!”, siis toodi ta tuppa ja minu kalk süda ka sulas. Nii armas ja vilgas ja usaldav loomake ju.

Ja kui juba üks sai sisse end smuugeldada, siis ega järgminegi tulemata jäänud… Nii et jah, kaks uut tegelast, aga ma ikka kujutan ette, et see on siin meil “hoiukodu,” mitte päriskodu neile ja saab nad millalgi tagasi loodusesse viia. Mitte, et nad palju ruumi võtaks, aga ikkagi. Muretsema panevad enda pärast pidevalt, iga päev aina otsi, et kuhu nad nüüd jälle peitu on kalpsanud. Ühel päeval oli loomake nr 1 hommikul olemas, Daniel jalutas temaga enne kooli ringi ja jättis ta oma karpi kurki sööma. Kui lapsed kooli viisin ja tagasi koju jõudsin, polnud Tigu enam kusagil. Terve päeva jooksul käisin oma toimetuste vahelt 10-minuti kaupa teda otsimas. Kadunud nagu tina tuhka. Iga kord kui kasside käest küsisin, et kus Tigu on, limpsasid nood ainult kavala näoga keelt (ja oleks ilmselt õlgu ka kehitanud kui oleks viitsinud). Lapsed tulid koju ja otsisime koos edasi. Või noh, lapsed meisterdasid kadunud teo plakateid, mina otsisin. Ja siis nägin raamaturiiulil teda, kavalalt kamufleerunud.

Ma ikka vahel mõtlen, et on sel Danil vaja neid taimi ja loomi ja igast “varandust” pidevalt koju vedada, miiiks, miks küll! Aga siis vaatan sinna kujuteldavasse lapsepõlvepeeglisse ja näen et olin ise täpselt samasugune, veel hullemgi vist. Daniel vähemalt ei korja õuest kilekotiga suuri rammusaid parmusid ega too neid rõõmsalt tuppa koduloomadeks… Ja kolmeliitrine klaaspurk oli ühtmoodi hea pesa nii hiirtele, rohutirtsudele kui igasugustele muudele elukatele.

Uudistest veel, siis üleeile jõudis aprilli Anne & Stiil ka minu postkasti. (Täpsustus neile kes pole kursis: need on need raamatukirjutamise 5-minuti feimi järellained 😀 Ehk siis kirjutasin ühe Hispaania-teemalise loo sinna Kirju Kohvri rubriiki. Jõuate veel poodi lipata, kui huvi! Ja kes poodi ei lippa, siis veebis on ka, ja veel väga ägeda pealeklikitava maakaardiga).

A no vaadake ise, täiega sobib see ajakiri Hispaaniasse! Meil on siin täielik kehvailmanädal ja vihmaperiood, aga pildi tegemise ajaks tuli isegi päike välja 🙂

Hispaaniaga seoses, mind nii häirib enda puhul, et mul tekib vahel tahtmine Hispaaniat kaitsta, kui keegi kuskil mingit valeinfot kirjutab või on asjadest valesti aru saanud või ennatlikke järeldusi teinud või niisama ajaviiteks ilmaasjata kirub 😀 Võiks ju suva olla, keda huvitab. Aga ei, ikka tekib mingi emotsioon kaitsma asuda. Noh umbes nagu siis kui Mallukas kunagi kirjutas, et Hispaanias pole prügikaste ega sorteerimist jne, ja ma vastasin et on küll ja ta mind siiamaani vist mingiks hulluks ülbikuks peab ja sest saati ignonud on. Või kui Liis alles Hispaaniasse kolis ja ma tal blogis iga asja peale kommisin, a’la et on küll ju hapukoort poes vms ja ta mind ilgeks ninatargaks pidas. Et noh, ei lasta rahus viriseda ka, kohe vaja targutama tulla. Või nüüd, kui Paljas Porgand siin reisil olles Hispaania elukorraldust kirub, et miks ei ole nii nagu Eestis. Aga ju siis hispaanlastele meeldib teistmoodi elada noh! 😀 Ühesõnaga mind häirib, et ma alati kuidagi automaatselt isiklikult võtan mingeid selliseid lambiasju Hispaania kohta, sest tegelikult on ju suva, mida keegi kirjutab ja arvab, ega ma mingi Hispaania mainehoidja pole.

Vahepeal sai jälle mägedes kondamas käidud, täpsemalt Montes de Málagas seekord. Osad seltskonnast ütlesid, et juuuube suur ring, aga meie peres on kõik juba nii profid kõndijad, et 16 000 sammu tundub alla päevanormi. Tavapäeval tuleb laste kooli viimisest ja tagasi toomisest umbes 18 000 kokku (pole ime, et ma poole ajast olen kontsadelt tenniste peale üle läinud viimastel kuudel…)

Aga mäed! Mõnus värske õhk, mooniväljad, spargleid korjavad kohalikud, omaette ringi uitavad hobused… Ma sain jälle aru, et ma eelistan pigem omaette (või noh, oma perega) metsas-mägedes ringi luusida, kui suure kambaga. On vaiksem ja kuuleb ja näeb rohkem loodust (sest noh, igas seltskonnas on nui neljaks alati mõni eriti jutukas isend 😀 ) ja üldse rohkem meditatiivsem on noh. Seltskonnaga on ka tore jah, aga siis on alati see tunne, et tahaks järgmine päev omaette tagasi minna, et päriselt näha ja kuulda, vahepeal rajalt kõrvale põigata ja lasta endal ära eksida…