Vahepeal vaatan Eesti “meelelahutusuudiseid” ja imestan, kui vähe on tegelikult uudisekünnise ületuseks vaja. Ja siis mina siin: Artjom pildistas Antonio Banderast aga mul ei olnud plaanis sellest isegi blogida… Pole ikka annet contenti ära tunda mul…

Aga ok, see Banderase lugu siis.

Tegelikult oli nii, et kui raamatu jaoks tutvustusvideot tegime ja linnapeal ringi jõlkusime, mõtlesin, et oi-kui-tore oleks, kui Banderas nüüd vastu tuleks ja ütleks ka paar sõna videosse. Aga ta sinder ei tulnud ja video ei saanud pooltki nii põnev 😦

Aga – idee oli juba õhku visatud, eks. Umbes kuu hiljem kutsuti Artjom ühele üritusele fotograafiks, ja seal osales Banderas ka. Kaks Banderast lausa, tema vend kah! (Issand, nad on nii vanaks jäänud ikka! Kuidas see aeg küll sellise kiirusega lendab? Alles ta oli ju see noor nägus mariachi)

Ma juba hõõrusin käsi, et ehk veab ja tekib võimalus oma raamatusse autogramm saada. Või siis foto kus ta raamatut “loeb”. Oeh! Nii et Artjom pakkis raamatu oma fotokotti kaasa. Aga nõup. Ei tekkinud võimalust teda tüütama hakata, tüüp lasi suht ruttu ürituselt jalga. Tema vennalt oleks küll vabalt saanud, aga see ei ole SEE ju…

Nii et jah, jäin tühjade kätega ega plaaninud isegi mainida siin sellest vahejuhtumist. Aga kui palju ma aja jooksul veel neid põnevaid juhtumisi ja draamasid ja skandaale olen mööda lasknud, ah?