Kiletatud ja paberdatud õpikud???

Vaatan neid sotsiaalmeedias ette tulevaid õpikute-töövihikute-vihikute kiletamise ja paberite ümberpanekupostitusi ja olen siin natuke hämmingus. Ma ei teadnudki, et Eestis siiamaani selliseid asju peab tegema. Omal ajal ju sai isegi neid raamatuid jõupaberisse mähitud, aga arvasin millegipärast, et see on kauge minevik. Ja teine küsimus kohe, et kool pole ju veel alanudki, kuidas inimestel juba raamatud käes on? Tundub, et ma pole enam üldse Eesti koolisüsteemiga kursis. Siin on kõik HOOPIS teistmooodi.

Alustades sellega, et kool ei alga 1.septembril, vaid kuu keskel, olenevalt kooliastmest. Meie omad alustavad 10ndal (suured lapsed nt alustavad 15ndal). Juunis kestab sellevõrra kool loomulikult kauem.

Meie koolis (tavaline riiklik kool) ei ole vaja kooliminekuks kuidagi spetsiaalselt valmistuda. Koolikott peab jah olemas olema, aga sellega asi piirdubki. Esimestel koolipäevadel antakse igal klassil nimekiri, mida on vaja osta – milliseid vihikuid, pliiatseid jne ja need viiakse kooli. Terve aasta varu ette. Enamasti kulub iga lapse peale umbes 50 eur.

Õpikud on tasuta ja neid hoitakse koolis, väga harva antakse koju kaasa, nt siis kui laps ei jõudnud koolis teistega samas tempos oma ülesandeid ära teha. Kiletama ega pabereid neile ilmselgelt ümber toppima ei pea. Paljud õpikud, enamus lausa, ongi sellised töövihiku põhimõttega, et laps kirjutab/joonistab sinna sisse. Eriti väiksematel. Needsamad õpikud on tegelikult igal lapsel virtuaalselt kodus ka kättesaadavad, nii et praegusel pandeemia-ajal saab mugavalt kodus ka õppida, isegi kui kõik õpikud koolis on. Virtuaalõpiku puhul on mugav ka see audio-ülesannete osa, mida paber-raamatu puhul ju ei saaks mängima vajutada.

Aleksandri üle-eelmise aasta ehk teise klassi õpikud. (eelmise aasta omasid ei antudki mälestuseks)
seest sellised
iga õpik 200 lk kokku ja iga trimestri jaoks eraldi õpik
ma oma ajast küll ei mäleta, et 7-aastaselt juba 100 piires arvutama oleks pidanud

Tegelikult on siiani, ehk siis 3nda klassi lõpuni üldse kodutöid väga minimaalselt olnud, enamasti ongi kas inglise- ja prantsuse keelt vaja õppida (st pähe tuupida) või kontrolltöödeks midagi korrata. Üldiselt teevad nad juba koolis tunnis kõik ülesanded ära.

Päevikud antakse samuti koolist. Iganädalaselt nad oma tunniplaani sinna sisse kirjutama ei pea, kõigest koduseid ülesandeid. Nädala-tunniplaani jaoks on alguses eraldi koht.

Danieli eelmise aasta päevi näinud päevik

Veel koolist rääkides, siis sain alles nüüd hiljuti siin juhuslikult teada, et religiooniõpetus, mille asemel mittereligioossetel lastel on ühiskonnaõpetus vms, on neil hoopis multikatund. Tuli see välja nii, et iga kord, kui lastele mõnest multikast rääkisin, selgus, et Aleksandr on seda juba koolis näinud. Ja kui küsisin, et kuidas nad nii palju multasid vaatavad, siis rääkiski, et selle tunni ajal pannakse aga alati multa ette ja vsjo, või siis käivad kooliaias taimi ka kastmas. (ja samal ajal loevad usklikud lapsed kusagil meieissapalvet või kummardavad meka poole…) Daniel kinnitas, et tal kah nii. Vot siis, kui mõnus koolipäev.

Aaa, ja see kooliaed ehk huerto, kui nüüd kellelgil küsimus tekkis. Neil on seal üks megasuur terrass, kus nad juurvilju, puuvilju, lilli jne taimi kasvatavad loodusõpetuse tunni raames. Seemnest alates. Kiidan heaks 🙂

Aga ok, meil siin jäigi nüüd veel viimased kaks nädalat koolivaheaega nautida. Õues on varjus 33 kraadi, sellise palavusega on kool küll tegelikult viimane, millest mõelda tahaks. Tuleb vaheajast viimast võtta!

Rubriigid: Kolmkeelsed lapsed, Malaga, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to Kiletatud ja paberdatud õpikud???

  1. Kristiina ütles:

    Meil eelmisel kooliaastal ei tohtinud ühtegi isiklikku asja sh ka õpikuid kooli jätta. Covidi protokoll. Jube tüütu, mõnel päeval olid kõik 5 tundi erinevad, siis pidi laps kaasa vedima 5 õpikut + 5 vihikut + pinal ja muu kraam. Varem oli meil kah nii, et septembris tarisime kasti asjadega kooli ja põhimõtteliselt oli kooliaasta lõpuni rahu majas. Täitsa huvitav mida protokoll sel aastal ette näeb.
    Meie koolis on vanemates klassides on õpikutega nii, et kui sinna sisse enam ei kirjutata, siis üle kahe aasta tulevad uued. Ehk siis üle aasta saab uued õpikud ja minu suureks õuduseks kästi need ära kiletada. Mingisuguse isekleepuva kilega. Kõigepealt ma otsisin seda kilet mööda hiinakaid taga, siis kiletasin ühte õpikut vihast sinisena tund aega ja siis otsustasin, et aitab. Jääb ära. Kiletamata jätmisest muidugi mingit probleemi kah ei tekkinud.
    Naljakas, aga mul üks laps keeldub valorese tundi minemast ja nõuab kategooriliselt religiooni tundi. Kuigi ma ise eelistaks igal juhul valorest. Aga lapse sõnutsi olla religioon palju lahedam, õpetaja räägib vahvaid piiblilugusid nagu muinasjutte, siis meisterdavad ja joonistavad. Näiteks ühes tunnis pidid kõik koostama kaduma läinud Jeesuse otsimiskuulutuse. Siis tegid peldikupaberi rullidest ja papist risti löödud Jeesust. See oli ülimalt koomiline. Mingit palvetamist pole.

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Ma ei mõista, miks kool ise neid uusi õpikuid siis ära ei kileta, damn it 😀 Juba hirmuga mõtlen, et kas mu lastel tuleb ka suuremates klassides siis see kiletamiseasi, või meie kool läheneb kuidagi teisiti… eks näis siis…
      See covidiaasta, oeh jah, hea et ta möödas on, ja loodame, et nüüd on juba vähe tavapärasem aasta tulekul…. loota ju võib, eks! Vähemalt tõesti on ehk mingid süsteemid rohkem välja mõeldud. Et ei oleks nagu teil, et tassi aga seda õpikukotti (ma ei kujuta isegi ette seda, meil oli ju 3km jalutuskäik koolini ja isegi need vett+lõunaootesöögikarpi sisaldavad koolikotid tundusid väheke liiga rasked.
      Ja issand, kuidas ma naersin selle religiooniõpetuse-soovi peale 😀 Ma arvan, et ilmselt meie omadel on seal samuti toredalt ettevalmistatud, aga mul salamisi hea meel, et mul lapsed sellega kursis pole 😀 Kujutan ette, kuidas nad tuleks jutuga, et emme, pliis, ma tahan ka religioonitundi minna 😀 (krt ma olen ikka väga põhjamaiselt pagan 😀 )

      Meeldib

  2. punanemammu ütles:

    Igal aastal kordub Eestis “kiletamise-kaanetamise” protseduur ja seda kuni gümnaasiumi lõpuni. Paar aastat tagasi kiletasin laste töövihikud (raamatuid ei julgenud, sest need tuleb tagastada ja kui on rikutud, siis hüvitada). Lpsed said koolist märkuse, et miks puuduvad kilekaaned!!! Koolis müüakse igal aastal vastavale klassikomplektile vastav kogus vajaminevaid kilekaasi. Ei taha neid osta, ressursi raiskamine ja milleks siis tehaks kõvemad kaaned töövihikutele? Seda raamatute mittekiletamist – ka ei mõista, miks peab igal aastal panema koolist ostetud kilekaaned ümber, miks ei või kool kõiki raamatuid korraga äre kiletada? Raske on see teekond mõistliku tarbimise suunas. See kilekaante lugu läheb keskmiselt maksma 25 eurot per laps/klassikomplekt.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s