Ma olen vist oma sada korda maininud, et peamine osa mu tööst on piltide töötlus. See on selline omamoodi äge töö, saab korraks justkui kellegi teise kingadesse astuda, emotsioone tunda, nendega koos nendes hetkedes olla.

Tihtilugu on fotoshoodi peategelasteks õnnelik oma esimese lapse ootel paar. Täiega nunnud ja armastust täis pildid, et endalgi tuleb neid vaadates/töödeldes härduspisarake silma. Samas on minus see küüniline ja elunäinud tegelane ka olemas. Vaatan, kui naiivsed nad neil piltidel on, ei teagi, et elu on kohe-kohe põhimõtteliselt läbi. Noh, vähemalt see elu, mida nad senini on elanud. No ja muidugi mtte alatiseks läbi, mingiks… ütleme, et 20 aastaks. Võite arvata, et selline pessimism ütleb rohkem minu, kui lapsevanemluse kohta, aga tegelikult mõtlen ma puhtalt neile protsentidele lahkuminevatest paaridest beebi esimestel eluaastatel. Ma ei tea, kas asi on valesti valitud elukaaslases või lapse saamisega kiirustamises või milleski hoopis muus, aga paraku on liiga palju neid noormehi, kes otsustavad oma värskelt suurenenud pere juures uttu tõmmata ja uut elu alustada. Vähemväsinud naise otsida. Või saab naine järsku aru, et lapsevanemaks olemine pole ikka see ajakirjapiltidelt nähtud harmooniline-idülliline ja lihtne zen-olek ja tahaks ikka elult hoopis midagi muud.

Nii et ma vaatan pilte töödeldes seda õnnelikku tulevast isa, kel pole ilmselt aimugi, et varsti ta polegi enam selle naise ainus silmaterake ja talle jätkub ilmselt edaspidi veidi vähem hoolitsust. Neil pole aimugi, et ägeda peo pärast magamata öö ja beebi nutu tõttu magamata öö ei ole päris sama kergelt üleelatavad. Neil pole aimugi, et see kolmas pereliige muudab nende elu nii tohutul määral ja kui neil vaim selleks valmis pole, siis võib juhtuda, et nad ei saa hakkama. See värskeks lapsevanemaks saamine on nagu mingid ameerika mäed noh! Või kalmaarimäng: vaid mõni üksik jääb ellu (ehk mõistuse juurde või kokku) ja seda ka puhtalt hea õnne ja juhuse tõttu. Siit võib juba jätkata teemal, et kas inimene on üldse selline olend, kes on loodud ühe kaaslasega jääma, aga kuna ma vastust ei tea, siis ma ei jätka. Tahaks küll loota, et on (nagu pääsukesed ja toonekured ja luiged ja hundid…) Aga samas on vist loomariigis monogaamseid liike pigem väga vähe, kuigi lindude seas on ju küll suurem osa liikidest monogaamsed.

Aga ei, nunnud pildid. Ehk ongi parem, et nad ei tea.