Vahemees

Ei tea, kas hingedeaeg või eriti varajane keskeakriis, aga olen siin viimastel aegadel jäänud mõtlema, et kes ma olen, mida ma saan/oskan maailmale anda, kuidas oma eksistentsi õigustan. Noh, et mingi mõte ja kasutegur võiks ju olla siia ilma sündimisest ja elamisest. Isiklik areng ja maailma grammihaaval paremaks muutmine ja… Vahepeal mõtlen jälle, et see on lihtsalt see tüüpiline egoistlik soov olla “keegi”, endast jälg maha jätta. End tähtsana tunda vms. Kas või kirjutamine. Et kas see meeldib mulle, sest pressib ise välja, või aitab see end lihtsalt veits olulisemana tunda?

Igatahes, kuidagi õnnestus mul see küsimus enda jaoks täna ära lahendada, vähemalt hetkekski. Otsustasin, et ma olen inimkonnale ääretult vajalik (iroonia, eks!) selleks, et erinevaid vaenujalal olevaid pooli lähendada. No näiteks otsustasin juba kord noorena, et patriotism on maailma jaoks üks kole asi ja andsin oma panuse rahvaste ühendamiseks.

(ei tegelt, päriselt ka, ilma naljata ma mõtlen, et riigipiirid on maailmas vaid sõdu ja vallutamisi esile kutsunud ja inimene on inimene, sõltumata sellest, mis riiki sündis)

Siis olen ma alati tundnud vajadust vähemusi kaitsma asuda. Näiteks, kui keegi hakkab geisid sõimama, et “mida nad suruvad oma põhimõtteid teistele normaalsetele peale”. Mul pole isegi ühtegi geisõpra, aga ikka alati proovin inimesi mõistmisele kutsuda. Et nad ei suru ju teistele nüüd kah gei-olemist peale, vaid paluvad kõigest õigust oma elu diskrimineerimata elada. Üks sööb oma leiba, teine oma leiba, keegi ei võta kelleltki leiba ära.

Vaktsiiniteema. Ausalt, see pole minu jaoks usuküsimuseks muutunud, ma pole tegelikult ei vastane ega pooldaja (jah, siinmail saab sellist positsiooni ka endale lubada). Meie peres on üks vaktsineeritud ja teine mitte. Me ei vaidle ega tülitse omavahel sel teemal. Mõlemad mõistame teise otsust ja selle tagamaid. Aga kui ma näen, kuidas Eestis pooled omavahel sõdivad ja ühte poolt naeruvääristatakse, siis ma tunnen end kohe selle nõrgema poolel olevat. Et kui üks mõtleb, et kui tema tegi, siis peavad kõik teised ka, aga teine otsustab mitte teha (samas ei sunni esimesele tegemist või mittetegemist peale), siis minu jaoks tundub see esimene pool agressiivsem. (P.S. L ja K, see ei ole meie tänase põgusa vestluse pihta, need mõtted mul varem juba käärimas)

Kellegi ebaõiglane ründamine on üldse mulle sama efektiga kui härjale punase räti lehvitamine. On korduvalt juhtunud, et asun vestluses kaitsma inimest, keda ma ei asuks elusees kaitsma, aga vastaspool on läinud kuidagi ebaausalt ja alatult üle piiri ja mul pole muud üle jäänud. Noh, kui mõlemad on tegelikult hallid, aga maalitakse must-valge pilt, kuidas siis ei sekku. Pärast kahetsen, et kas ei võinud siis vait olla.

Ühesõnaga. Igasugune äärmuslikkus ja fanatism on alati kuidagi hirmutav mu jaoks. Kui inimene mõtleb, et kõik teised peavad elama nii kuis tema arvab, või et need, kes elavad teisiti on järelikult halvad. (ja eksole, siin olen ma nüüd ise, öeldes, et ei tohiks must-valgelt mõelda)

Aga see vahemees on tegelikult päris raske olla. Kumbki pool ei tunnista omaks. Ja on sest üldse kasu? Oleks mingit lihtsamat elu-eesmärki ikka vaja…

Lõpetuseks tuli mulle praegu meelde, et mind kõnetas juba palju aastaid tagasi üks mõttetera (nüüd järgneb üks koledalt lohisev ja mälu järgi öeldud tõlge): maailm ei vaja rohkem edukaid inimesi, vaid hoopis rahutegijaid, ravitsejaid, jutuvestjaid, armastajaid.

ei noh, ega see tasakaalu hoidmine pole mingi lihtne ülesanne
Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to Vahemees

  1. Rohelohe ütles:

    No aga need geid ju ikka võtavad küll heterotelt ära! Mõtle kõigi nende meeste ja naiste peale, kes kõik tänu sellele kättesaamatud on 😀 Keegi kusjuures kunagi üritas selliselt ühes vaidluses argumenteerida. Ma küll kahtlustan, et tal polnud otseselt lesbide vastu midagi, sest tema mõttemaailmas kõlas see kui kena kolmik, kuhu end juurde sokutada saaks. Inimmõistus keerleb huvitavalt.

    Vaktsineerimise osas ja üldse pandeemia osas on mul, nagu vist 99% inimestel, täielik tüdimus. Ma tahaks varsti igasugustel kogunemistel ja kohtumistel sundida inimesed esimese asjana lubama, et see on teema, millest me ei räägi. Sest ma ei viitsi. Ja mul on tegelikult üsna ükskõik*, kas teine pool on end süstinud või mitte või mis tema argumendid on. Eile veetsin pea neli tundi ühe väga vahva inimese juures külas, kes tüüris oma jutuga ka sinna (ja me vaated lahknesid), seega ma üritasin leebelt sellest soost välja sumada ja mitte laskuda vaidlusesse. Inimesed usuvad-arvavad erinevaid asju, see ei tähenda, et me ei võiks muidu suhelda, kui me muus osas suurepäraselt klapime.

    * Ma olen muidugi veidi silmakirjalik siin, sest samas ma ohkan, kui ma Eesti haiglate olukorda vaatan, sest mul on kahju neist arstidest ja õdedest ning mul on kahju neist, kes abita jäävad, sest haiglad on täis ja ma kohati tunnen, et siin peaks hakkama mingit vahet tegema, sest oma otsuste tagajärgedega tuleb olla valmis tegeleda, aga… see on selline keeruline padrik, kuhu ma tegelikult väga astuda ei taha.

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Hahaa, krt hea argument jaa! Ma peaks hakkama heteronaisi vihkama, sest need võtavad ka kõik mehed nina alt ära…

      Eesti arstidest on küll kahju jaa. Esiteks, et mõne üksiku arsti arrogantsete ütluste peale saab kogu ülejäänud meditsiin pasarahe kaela neilt ärritunud ekstreem-vaktsiinivastastelt (keda on tegelt täiega väike % ühiskonnast), ja et riigi valede otsuste tõttu haiglad juba punnis täis on. Võiks ju teada, et “head lapsed, need kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm”.
      See haiglates vahe tegemine, et kes pole ravi väärt on jah natuke selline koht, kuhu loodetavasti ei astuta. Sest siis peaks ülekaalulised ka ju ravist ilma jääma, sest ise sõid selle terviseriski omale külge. Suitsetajad, narkomaanid, Enesetapjaid ei elustaks, ise süüdi. Aidsihaigeid ei raviks, sest ise on vastutustundetult seksinud või süstinud. Jne. Sellise otsusega kaoks kogu viimnegi humaansus laksti maailmast ära. Oeh. Ja mis see seis Eestis praegu on, kolmandik haiglaravil koroonapatsientidest on vaktsineeritud? (vaatasin järgi, tänasest Postimehest: “Neist 426 vajab haiglaravi raskeloomulise COVID-19 tõttu, nendest omakorda 298 ehk 70 protsenti on vaktsineerimata ja 128 ehk 30 protsenti on lõpetatud vaktsineerimiskuuriga.”)

      A no ma saan aru, et siit kaugelt mul ongi lihtne erapooletuks jääda ja targutada, ise kohapeal olles peaks kah ilmselt emma-kumma poole valima ja hangu kätte haarama.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s