Ei tea, kas hingedeaeg või eriti varajane keskeakriis, aga olen siin viimastel aegadel jäänud mõtlema, et kes ma olen, mida ma saan/oskan maailmale anda, kuidas oma eksistentsi õigustan. Noh, et mingi mõte ja kasutegur võiks ju olla siia ilma sündimisest ja elamisest. Isiklik areng ja maailma grammihaaval paremaks muutmine ja… Vahepeal mõtlen jälle, et see on lihtsalt see tüüpiline egoistlik soov olla “keegi”, endast jälg maha jätta. End tähtsana tunda vms. Kas või kirjutamine. Et kas see meeldib mulle, sest pressib ise välja, või aitab see end lihtsalt veits olulisemana tunda?

Igatahes, kuidagi õnnestus mul see küsimus enda jaoks täna ära lahendada, vähemalt hetkekski. Otsustasin, et ma olen inimkonnale ääretult vajalik (iroonia, eks!) selleks, et erinevaid vaenujalal olevaid pooli lähendada. No näiteks otsustasin juba kord noorena, et patriotism on maailma jaoks üks kole asi ja andsin oma panuse rahvaste ühendamiseks.

(ei tegelt, päriselt ka, ilma naljata ma mõtlen, et riigipiirid on maailmas vaid sõdu ja vallutamisi esile kutsunud ja inimene on inimene, sõltumata sellest, mis riiki sündis)

Siis olen ma alati tundnud vajadust vähemusi kaitsma asuda. Näiteks, kui keegi hakkab geisid sõimama, et “mida nad suruvad oma põhimõtteid teistele normaalsetele peale”. Mul pole isegi ühtegi geisõpra, aga ikka alati proovin inimesi mõistmisele kutsuda. Et nad ei suru ju teistele nüüd kah gei-olemist peale, vaid paluvad kõigest õigust oma elu diskrimineerimata elada. Üks sööb oma leiba, teine oma leiba, keegi ei võta kelleltki leiba ära.

Vaktsiiniteema. Ausalt, see pole minu jaoks usuküsimuseks muutunud, ma pole tegelikult ei vastane ega pooldaja (jah, siinmail saab sellist positsiooni ka endale lubada). Meie peres on üks vaktsineeritud ja teine mitte. Me ei vaidle ega tülitse omavahel sel teemal. Mõlemad mõistame teise otsust ja selle tagamaid. Aga kui ma näen, kuidas Eestis pooled omavahel sõdivad ja ühte poolt naeruvääristatakse, siis ma tunnen end kohe selle nõrgema poolel olevat. Et kui üks mõtleb, et kui tema tegi, siis peavad kõik teised ka, aga teine otsustab mitte teha (samas ei sunni esimesele tegemist või mittetegemist peale), siis minu jaoks tundub see esimene pool agressiivsem. (P.S. L ja K, see ei ole meie tänase põgusa vestluse pihta, need mõtted mul varem juba käärimas)

Kellegi ebaõiglane ründamine on üldse mulle sama efektiga kui härjale punase räti lehvitamine. On korduvalt juhtunud, et asun vestluses kaitsma inimest, keda ma ei asuks elusees kaitsma, aga vastaspool on läinud kuidagi ebaausalt ja alatult üle piiri ja mul pole muud üle jäänud. Noh, kui mõlemad on tegelikult hallid, aga maalitakse must-valge pilt, kuidas siis ei sekku. Pärast kahetsen, et kas ei võinud siis vait olla.

Ühesõnaga. Igasugune äärmuslikkus ja fanatism on alati kuidagi hirmutav mu jaoks. Kui inimene mõtleb, et kõik teised peavad elama nii kuis tema arvab, või et need, kes elavad teisiti on järelikult halvad. (ja eksole, siin olen ma nüüd ise, öeldes, et ei tohiks must-valgelt mõelda)

Aga see vahemees on tegelikult päris raske olla. Kumbki pool ei tunnista omaks. Ja on sest üldse kasu? Oleks mingit lihtsamat elu-eesmärki ikka vaja…

Lõpetuseks tuli mulle praegu meelde, et mind kõnetas juba palju aastaid tagasi üks mõttetera (nüüd järgneb üks koledalt lohisev ja mälu järgi öeldud tõlge): maailm ei vaja rohkem edukaid inimesi, vaid hoopis rahutegijaid, ravitsejaid, jutuvestjaid, armastajaid.