Ma ei mäleta enam, millest ma lastega rääkisin ja Danielit veel väikeseks nimetasin, kui ta vastas mulle üllatunult ja tõsiselt:

“Aga emme, ma ei ole enam väike, ma olen ju suur. Seitse aastat on palju!”

Jah, mäletan endagi lapsepõlvest end jube suure ja asjalikuna tundvat. Kuni, ma ei tea, mis vanuses see juhtus, seal 20 ringis ehk, kui olukord muutus vastupidiseks – nüüd tunnen end pigem oma vanusest nooremana, rumalamana, lapsikumana. Praegu tunnen end vist kahekümneviiesena. Ja siis peegli ees ehmatan, et mis, hallid juuksed? Kortsud? Millal need veel tulla jõudsid? Alles eile (ehk 10, või isegi 7a tagasi) veel ei olnud ju…

Danil on õigus, seitse aastat on tõesti palju! Alles siin mõnda aega tagasi jäi mulle arvutis silma üks foto ajast, mil Dani oli alles beebi ja mina noor. Ei tunne end seal äragi! Kas tõesti saab selle ajaga inimene NII palju vananeda? Ei ole lihtne see elu väikeste lastega, ei ole! Magamata ööd ja sada muret, pole ime, et see kõik välimuses ka kajastub… Isegi juuksed ei kasva enam sama pikaks :S

Hiljuti käis Artjom ühte ilukliinikut pildistamas ja võttis mind fotodele kliendiks. Videomehed olid ka kohal ja filmiti, kuidas doktor mulle mingit kortse eemaldavat ja kollageeni tekitavad laser-ravi teeb. Selle protseduuri väärtus on tegelikult 250 eurot. Ja ma tõesti ei näe välimuses mitte mingit vahet. Võib olla seda polegi ja see protseduur ongi lihtsalt hea meetod naiste edevuse arvelt raha teenida. Või siis tegelikult on näonahk nüüd ikkagi parem, aga kuna ma näen ja tunnen end endiselt noore mineviku-minana, siis ei olnud ma lihtsalt objektiivselt kursis reaalse olukorraga ja tundub sama ok, kui “eile”…

Mineviku ennast ehk pilte vaadates tahaks üleüldse alati endaga tõreleda. Et kamoon, olid ju noor ja ilus, miks endaga rahul ei olnud. Ei olnud tegelikult ju mingit viite kilo üle, ideaalne oli. Aga noh, inimloomus, alati tahab olemasoleva asemel midagi muud, veel paremat.

Vanusest rääkides, siis sai vahepel meie korteri 101-aastane omanik surma. Uus omanik on tema 90-aastane õde. Neid oli peres 11 last, kes kõik on olnud pikaealised, elanud kõvasti üle 90 aasta. Uus omanik on hästi kõbus ja lõbus ja üllatavalt vähe-kortsus (ilmselt oli eelmine ka, aga temaga me ei tutvunudki, sest ta oli viimased aastad hooldekodus). Kohe näha, et üks pika eluea retseptidest ongi positiivsus ja nalja viskamine. Käisime tema juurest läbi (elab meist ülejärgmises majas) ja ta jutustas poolteist tundi ja oleks kindlasti veel kauemakski juttu jätkunud. Ta on inimene, kellel on põhimõte, et mure ja raskete aegade korral pole pisarate valamisest mingit tolku. Seda ütles ta seoses sõjaga. Ta on neid elu jooksul päris mitmeid üle elanud, raskeid aegu, kaotusi jne, “See, et naabrinaine oma Ukraina sugulaste pärast nutab, ei aita neid ju mitte kuidagi” Ja veel ütles ta, et tuumapommi puhul on tema esimene, kes õue läheb, et tal pole kavatsustki viimane ja hirmunud olla. Ja et sõjad tulevad ja lähevad, elu läheb ikka edasi… Njah. Et kui keegi tahab ka 100-aastaseks elada, jätke meelde. Positiivsus, törts huumorit ja naeru, ja mitte üle muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa. Ja ma arvan, et mereõhk, merevesi, d-vitamiin ka ehk? Aga eks ma pean ise ka meelde jätma. Hakkan niimoodi veel ehk nooremakski muutuma vahelduseks!?