Vanus

Ma ei mäleta enam, millest ma lastega rääkisin ja Danielit veel väikeseks nimetasin, kui ta vastas mulle üllatunult ja tõsiselt:

“Aga emme, ma ei ole enam väike, ma olen ju suur. Seitse aastat on palju!”

Jah, mäletan endagi lapsepõlvest end jube suure ja asjalikuna tundvat. Kuni, ma ei tea, mis vanuses see juhtus, seal 20 ringis ehk, kui olukord muutus vastupidiseks – nüüd tunnen end pigem oma vanusest nooremana, rumalamana, lapsikumana. Praegu tunnen end vist kahekümneviiesena. Ja siis peegli ees ehmatan, et mis, hallid juuksed? Kortsud? Millal need veel tulla jõudsid? Alles eile (ehk 10, või isegi 7a tagasi) veel ei olnud ju…

Danil on õigus, seitse aastat on tõesti palju! Alles siin mõnda aega tagasi jäi mulle arvutis silma üks foto ajast, mil Dani oli alles beebi ja mina noor. Ei tunne end seal äragi! Kas tõesti saab selle ajaga inimene NII palju vananeda? Ei ole lihtne see elu väikeste lastega, ei ole! Magamata ööd ja sada muret, pole ime, et see kõik välimuses ka kajastub… Isegi juuksed ei kasva enam sama pikaks :S

Hiljuti käis Artjom ühte ilukliinikut pildistamas ja võttis mind fotodele kliendiks. Videomehed olid ka kohal ja filmiti, kuidas doktor mulle mingit kortse eemaldavat ja kollageeni tekitavad laser-ravi teeb. Selle protseduuri väärtus on tegelikult 250 eurot. Ja ma tõesti ei näe välimuses mitte mingit vahet. Võib olla seda polegi ja see protseduur ongi lihtsalt hea meetod naiste edevuse arvelt raha teenida. Või siis tegelikult on näonahk nüüd ikkagi parem, aga kuna ma näen ja tunnen end endiselt noore mineviku-minana, siis ei olnud ma lihtsalt objektiivselt kursis reaalse olukorraga ja tundub sama ok, kui “eile”…

Mineviku ennast ehk pilte vaadates tahaks üleüldse alati endaga tõreleda. Et kamoon, olid ju noor ja ilus, miks endaga rahul ei olnud. Ei olnud tegelikult ju mingit viite kilo üle, ideaalne oli. Aga noh, inimloomus, alati tahab olemasoleva asemel midagi muud, veel paremat.

Vanusest rääkides, siis sai vahepel meie korteri 101-aastane omanik surma. Uus omanik on tema 90-aastane õde. Neid oli peres 11 last, kes kõik on olnud pikaealised, elanud kõvasti üle 90 aasta. Uus omanik on hästi kõbus ja lõbus ja üllatavalt vähe-kortsus (ilmselt oli eelmine ka, aga temaga me ei tutvunudki, sest ta oli viimased aastad hooldekodus). Kohe näha, et üks pika eluea retseptidest ongi positiivsus ja nalja viskamine. Käisime tema juurest läbi (elab meist ülejärgmises majas) ja ta jutustas poolteist tundi ja oleks kindlasti veel kauemakski juttu jätkunud. Ta on inimene, kellel on põhimõte, et mure ja raskete aegade korral pole pisarate valamisest mingit tolku. Seda ütles ta seoses sõjaga. Ta on neid elu jooksul päris mitmeid üle elanud, raskeid aegu, kaotusi jne, “See, et naabrinaine oma Ukraina sugulaste pärast nutab, ei aita neid ju mitte kuidagi” Ja veel ütles ta, et tuumapommi puhul on tema esimene, kes õue läheb, et tal pole kavatsustki viimane ja hirmunud olla. Ja et sõjad tulevad ja lähevad, elu läheb ikka edasi… Njah. Et kui keegi tahab ka 100-aastaseks elada, jätke meelde. Positiivsus, törts huumorit ja naeru, ja mitte üle muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa. Ja ma arvan, et mereõhk, merevesi, d-vitamiin ka ehk? Aga eks ma pean ise ka meelde jätma. Hakkan niimoodi veel ehk nooremakski muutuma vahelduseks!?

Rubriigid: Veini kõrvale lobajuttu, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 Responses to Vanus

  1. punanemammu ütles:

    Appi kui hea lause: “pole kavatsustki viimane ja hirmunud olla. Ja et sõjad tulevad ja lähevad, elu läheb ikka edasi.” Hetkel õppides vananemisega seonduvaid muutusi … on positiivne hoiak ja mõtteviis üks olulisemaid tegureid, et säilitada elurõõm ja sammuda selge sihiga kõrge eani!

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Jaaa… Ja vot kuidas mõnel inimesel see nii hästi välja tuleb, ei tea. See uus korteriomanik ise on kuue lapse ema, abikaasa tal juba ammu surnud… kuidas ta on suutnud mitte elust väsida või kibestunuks muutuda?

      Liked by 1 person

  2. Blogistaja ütles:

    Appi! Said tasuta iluravi! Mitte et seda sul üldse vaja oleks, aga noh, sajad inimesed on nõus selle eest sadu eurosid maksma ja sa said tasuta. 🙂 Jälle põhjust olla õnnelik, ilmselt 🙂
    7aastat ongi vist see vanus, kui arvad, et oled suur ja tead justkui nagu juba kõike. Mul endal on üks konkreetne mälestus seoses selle tundega lapsepõlvest. Ja nüüd on mul endal varsti seitsmeseks saav neiu ja no tal on samad mõtted 😉

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Hehhee, jaa, ja ma ei viitsinud pikalt lahti seletama hakata, aga tegelikult sain lausa 2 korda järjest, ühe korra ühe ürituse külaliste seas välja loositud kinkekaardiga ka, mille Artjom võitis (ja kõik daamid kadedad olid :D) 😀
      7 on huvitav vanus tõesti. Nii suur ja nii pisike korraga.

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s