Panin siin elus esimest kord oma pangakonto kinni ja mõtlesin, et küll ma ikka olin kannatlik nendega.

Vahepeal mulle tundub, et kui keegi annaks kannatlikkuse preemia välja, siis ma saaks selle endale. Või on selle nimi hoopis parandamatu optimism, et küll laabub ja läheb paremaks, kohe kohe! Või on see laiskus lamenti lööma ja oma õigusi nõudma hakata. Või truudus? Igatahes ma ei ole eriti usin nt panka või mingeid teenusepakkujaid vahetama, või tehnikat.

Näiteks telefonijama. Kaks aastat tagasi oli Artjomil telefon täiesti pilbasteks (super attackiga liimis seda kokku) ja nägin järsku, et Orange’l (meie telefoni- ja netifirma) on Samsung Galaxy S9+ megahea sooduspakkumisega järelmaksus. Võtsin siis ühtlasi kohe endale ka, sest noh, pildikvaliteet. Vähem kui aasta hiljem (telefonid olid umbes 8 kuud uued) hakkasid nad mõlemad ühtäkki jamama – niimoodi, et kui helistada, siis kusagil 5-10-15 sekundi pealt muutub telefon tummaks ja ei kuule midagi. Kuna Artjomil on helistamine ja klientidega suhtlus tööasjade pärast ülitähtis, ei jäänud tal midagi muud üle, kui uus telefon vaadata. Aga kuna mina nagunii telefoniga eriti ei räägi, siis kasutasin enda oma rõõmsalt edasi. Ja helistada saab nii whatsapis kui messengeris kah ju! Riburadapidi hakkas aga uusi vigu tekkima (ja ma hoian oma telefoni tegelikult ülihästi). Näiteks ei saanud enam telefonist kaabliga arvutisse pilte panna (proovisin erinevaid arvuteid ja kaableid). Õnneks on olemas dropbox ja elu ei jäänud seisma, sain oma pilte ikka arvutisse panna, kui selleks vajadus tekkis. Ei ole probleeme, on lahendused, eks! Järgmise üllatusena otsustas ta mõned kuud hiljem hakata mulle iga paari sekundi tagant viskama ekraanile veateadet, et play pood on seiskunud. Eks ma siis uninstallisin selle play poe, ega teda tegelikult vaja polnudki, kõik vajalikud äpid olid juba nagunii olemas. Järgmisena ei avaneneud enam laste kooliäpp Ipasen, saatis sama veateate. Kasutasin toda siis hoopis oma vanas telefonis. Võitmatu, eks! Aga siis leidis ta lõpuks mu nõrga punkti. Instagram ei avanenud enam. Kohe insta ikoonile vajutades jälle see tore veateade, et instagram on seiskunud. Ootasin kannatlikult nädala. Ootasin teise. Veel kolmandagi. Inimesed hakkasid juba muretsema, kus ma olen. Ja siis otustasin, et aitab jamast ja andisn selle paganama telefoni Danielile mänguasjaks hoopis. Kaua võib!

Ja siis see juhtum pangaga. Kui siia kolisime, tegime mõlemad omale Unicajasse kontod. Need on sellised rohlelise kujundusega pangad, iga nurga peal on neid. Tundus, et järelikult popp ja hea valik. Umbes paar aastat hiljem tegin ma ühe välismakse, mille pärast pank mu järgmised laekumised blokeeris. Kui läksime asja uurima, siis nõuti igasuguseid raha päritolu tõendavaid pabereid ja tehti konto jälle töökorda. Aga mingi hetk hiljem tuli välja, et Artjomi konto laekumised on samuti blokis. Nagu kamoon, esiteks, miks te ei teavita, et selline lugu ja et palun tulge pabereid tooma. Ja teiseks, minu meelest pole ok, et selle minu nn kahtlase välismakse pärast blokiti mu abikaasa konto ära. Me oleme ikka eraldi inimesed, kontod pole ka omavahel kuidagi ühendatud. Artjom ütles neile head aega ja tegi omale teise panka konto (BBVA, väga rahul). Mina jäin ikka truult edasi unikakasse (meie koodnimi Unicajale). Kõik oli enamvähem ok, kuniks ma end eelmisel sügisel autonomaks tegin ja klientidele arveid hakkasin esitama. Pangas sai veel eelnevalt kõik dokumendid ja professioon uuendatud jne. Ja kohe esimese väliskliendiga (Portugalist) hakkas sama trall uuesti pihta. Mina mõtlen, et kliendil maksmata. Tema saadab maksekviitungi. Lähen sellega panka. Oioi, raha on blokeeritud, peate dokumente tooma. Andsin neile kliendile esitatud arve ja saadeti see siis kusagile rahapesuosakonda ülevaatamisele. Paari päeva pärast tehti raha lahti. Kogu selle protsessi jooksul ei ühtegi sõnumit, meili ega kirja, et selline lugu ja tulge esitage pabereid või et vabandame ebameeldivuste pärast, raha on nüüd lõpuks teie kontol. Järgmisena olid Poola kliendid. Olin juba valmis. Läksin üsna varakult koos arvega panka, et äkki saaks selle siis kohe juba sinna spetsosakonda edasi saata ja aega kokku hoida. Pangaonu ei näinud mingit teelolevat laekumist ja arvet ka ei tahtnud kusagile saatma hakata. Tule aga paari päeva pärast uuesti, vaatame siis! Käisin siis mitu korda ja ei miskit, kuni lõpuks poolakad kirjutasid, et neile tuli raha tagasi. Vot siis sai mul lõpuks kannatus otsa ja otsustasin, et vahetan panka. Väga nadi on neil see kommunikatsiooni osa, üle 8 aasta kannatasin seda välja, aitab küll. Viimases otsas olid neil ülekannete tasud ka ebanormaalselt suured (Artjomi BBVA-ga võrreldes nt). Nii et jah, kaua võib!

Ja veel jäin mõtlema, et huvitav millest see tuleb, et kui mul on mõni uus asi, võib ta kuid karbis seista. Laiskus? Mugavus? Kannatlikkus? Kokkuhoid? Uus telefon võib näiteks kolm kuud karbis riiulis seista ja ma ei asu õhinal ta kallale. Riietega võib sama olla. Kosmeetikaga. Nagu ei raatsi kasutama hakata noh, eriti kui röökivat vajadust veel ei ole. Hambapastatuub peab ka tilgatumaks tühi olema, enne kui uue avan (või noh, Artjomil on see uus tuub juba poole peal, kuniks mina vanast ikka veel viimast välja pigistan). Nagu Eveliis kunagi kirjutas, et see nõuka-ajast pärist asjade kapis õige hetke/sündmuse ootamise eluviis, ei raatsi uut kasutusse võtta ja ära kulutada. Nüüd ma tahaks ainult teada, miks mul see šokolaadile ja maiustustele ei laiene…