Kuumalaine

Esiteks, et teised miisud end diskrimineerituna ei tunneks, siis siin nad on. Üks on mees nagu mees ikka ja teine on väike monster-amööb.

Ja kõik ajaloolised sündmused tuleb ka ikka tallele panna, nii et märgin ära, et praegu olevat Hispaanias viimase 41 aasta kõige kuumem juuni esimene pool. Mina ise oskan ainult viimase 8 aasta kohta kaasa rääkida ja selle põhjal tundub, et täitsa võimalik. Meil siin mere ääres on tegelikult suht ok, ülejäänud riigis on veits palavam. 43 kraadi lausa kohati. Ma räägin, elukoha valikut ei tasu niisama ummisjalu otsustada 😀

me asume seal all kusagil 30 juures

Samas olen ma ikkagi kondika peale mõtlema hakkanud. Ma saan aru, et pool Hispaaniat saab ilma hakkama, aga esiteks on nad terve elu harjutanud, ja teiseks ei ole neil vaja kodukontoris tööd teha. On ikka vahe küll, kas oled suurema osa päevast kuskil jahedas kontoris tööl, pärast istud õhtul sõpradega mõnusalt välikohvikus ja lähed kodusauna vaid magama, või siis see variant mis mul, et hetkelist jahutust pakub vaid toidupoes, meres või külma duši all käik, aga ülejäänud aeg möödub suht saunas. Tööjõudlus kaob ära ja öösiti ei maga välja ka.

Lastel on veel viimased koolinädalad – siin on viimane koolipäev 24. juunil. Kontrolltööd jne on sel nädalal veel täies hoos, järgmine nädal ilmselt on juba lebom ja ei peagi enam nii usinalt õppima.

Olen nüüd viimased korrad kooli kõndides eriliselt nostalgiline olnud. Mõtlen, et nüüd ongi vaid loetud korrad lastel kesklinnas koolis järgi käia ja järgmisest aastast on hoopis teine tee. Ehk siis – vahetasime lõpuks siiski kooli kodule lähemale. Saavad hommikuti pool tundi kauem magada, viimise-toomisega on ka tohutu ajakokkuhoid. 10-15min kodust vaid jalutada, varasema 35-40min asemel. Muutused on ju elus vajalikud, aga ikkagi tuli see otsus üsna raskelt meil, olime natuke kahevahel. Aga kuna enamus koolides ei olnud kohti ja selles ühes oli just nendes klassides, siis haarasime võimalusest kinni.

Daniel oli kohe rõõmuga nõus kooli vahetama, sest tal pole oma praeguse õpetajaga väga head klappi. Aleksandr samas oli kohe, et aga kõik sõbrad… Suutsin ta siiski üsna lihtsalt leebuma ja lausa õhinasse saada. Ütlesin lihtsalt, et see on uus kool ja kes teab, äkki on neil vetsus isegi paberit. Mõjus. Mu lapsi häirib rämedalt, et praeguses koolis pole vetsudes paberit ja seda peab õpetaja käest küsima. Infantili – osas suutsin ma seda isegi mõista, 3-aastased võivad seal jah paberiga hullama hakata. Aga suuri lapsi võiks ju ometi omapäi ka vetsupaberi lähedusse usaldada…

Ühesõnaga, jah, Aleksandril on 7 aastat selles koolis käidud ja Danielil 5. Oli toredat ja natuke vähemtoredat ka, aga ma usun, et uues koolis saab ka täiega fun olema.

miskit õitseb

Seoses muutustega (ja inspireeritult vestlustest blogisõpradega) olen üldse mõelnud, et rutiin on senikaua tore, kui see on hea rutiin ja seda nautida saab. Aga kui selle sees on midagi, mis härib ega lase õnnelik olla, tuleb lõpuks siiski midagi muuta, uus ja parem rutiin leida. Küllap kehtib see kooliteema osas ka. Ma olengi vist üldse pigem seda tüüpi inimene, kes ei karda elus muutusi ette võtta, olgu nad siis suured või väiksed. Muidu poleks ilmselt Hispaaniassegi kolinud või üldse pooli asju teinud. Elus on ikka päris mitu sellist hetke olnud, kus tundus jube hirmus mingit kardinaalset elumuutvat sammu ette võtta, midagi juba olemasolevat ja turvaliselt rutiinset nö ära lõhkuda. Aga hirmule vaatamata sai iga kord see uus leht ikka ette keeratud. Ma tahan loota, et selline aegajalt (aga mitte liiga tihti) muutuv elu harjutab ka lapsi muutusi mitte liiga palju kartma.

just do it

Ükspäev küsis Aleksandr, et kas ei võiks üks päev ometi nädalavahetusel selline olla, mil kusagile minema ei peaks. Et saaks rahulikult puhata ja mängida 😀 Viimasel ajal on tõesti palju ringikondamist olnud. Vahepeal proovime ära kasutada seda, kui Artjomil on tööasjus vaja kusagile sõita ja auto rentida. Konkreetselt ongi, et käib töö ja vile koos, noh. Nt viimati, senikaua, kui Artjom drooniga mingit ehitusobjekti pildistas, kondasime meie lastega kõrrepõllul ringi (vt veits allpool pilti) ja sõime puu all varjus sihvkasid. Ja pärast läksime randa (pilt ülal). Ja kuna Mini Cooper on täiega nummi auto ja matchis mu kleidiga idekalt, pidi koduteel sellest ka pilti tegema! Sel nädalavahetusel oli samuti tihe graafik, sai käidud rannas ja sõbraga kohvikus ja pärast koolist ühe lapse sünnipäeval ka. No ei ole aega puhata, ei ole 😀

pole ammu oma imelistest kaltsukaleidudest kirjutanud, ei tea kas oleks aeg?

Seoses Mini Cooperiga. Kas räägime kaalust ka? St kehakaalust. Kui aasta tagasi mõtlesin ma, et küll oleks äge 5 kg alla saada ja olla taas oma unelmate (laste-eelses) kaalus, sai universum minu soovidest vist veits valesti aru ja pani mulle 5 kg hoopis juurde (ilmselgelt ei teinud ma seda ise üleliigse jäätise ja muu kraamiga). Tegelikult süüdistan hoopis sporti. Mul on nüüd juba kaks korda elus juhtunud, et kaal on selline suht ok, aga mõtlen, et miks mitte paar kilo alla saada eks, ja hakkan trenni tegema. Spordikauge inimene nagu ma olen (tantsimine ja matkamine ei liigitu spordi alla mu jaoks). Teen paar kuud usinalt trenni (ülepäeva nt), tulemust ei näe, kaalunumber ega välimus ei muutu ja jätan pooleli. Ja siis, ohhh! Vot siis alles hakkavad numbrid muutuma. Suuremaks. Esimene kord, kui see juhtus, ütlesin kohe endale, et sport pole minu jaoks, sest ma ei suuda seda niimoodi elustiilina, pikalt teha. Keerab ainult ainevahetuse lõpuks tuksi, kui pooleli jätan. Kõige paremas kaalus olen ma üleüldse terve elu vältel alati siis olnud, kui mul pole aega mõelda ei enda kaalule ega toitumisele, kui ei tunne maiustusi süües süümekaid jne. Aga kohe, kui hakkan kaalust mõtlema, siis läheb lappama, isu kasvab jne. Igatahes, tegin eelmisel kevadel jälle selle vea ja alustasin taaskord trennitegu. Ja siis tuli suvi, oli liiga palav, et jätkata ja noh, jõuame selle viie lisandunud kilo juurde, millest rääkisin. Olin ise ka šokis, et kuidas küll nii lühikese ajaga nii suur muutus. Paari kuu jooksul peale trenni katkijätmist tuli. Ja ära ei taha minna. Tegelikult toitumine pole oluliselt muutunud mu arust. Läksin lausa haigekassa lehele kaalukalkulaatorit vaatama, et ega ma nüüd ometi ülekaalus pole – sest hetkel olen ma raskem kui kunagi varem oma elu jooksul (rasedused välja arvatud) ja peeglist või piltidelt hakkab mulle endale jubedalt see muutus silma ka. Kalkulaatori järgi on siiski normaalkaal, aga seal ülemises otsas juba. “Sinu tulemus on väga eeskujulik, kuid samas ei tasu loorberitele puhkama jääda” ütlevad nad. Kaalun sama palju kui 142 pardipoega. Või 4.92 % sõiduauto Mini Cooper kaalust. Tegelikult on päris rahustav vaadata seda keskmise kaalu võrdlust seal. Et jään endiselt alla keskmise eurooplase, ameeriklase või eestlase kaalu. Samas natuke kurb ka. Et inimkond on ikka üleüldiselt kaaluga hädas. Nt selle lehe väitel on minuga samas vanusegrupis 3266 naist minust kergemad ja 34 786 naist raskemad (Eestis siis ilmselt, kuna eesti haigekassa leht?). Ei ole kerge see viie kilo (või nüüd kümne) kaotamine, ei ole, kui nii paljud naised sellega hädas on. Ma arvan, et proovin nüüd vahelduseks seda nippi, mis mul vanasti töötas. Et ei muretse kaalu pärast ja läheb ise korda. Kuigi ma jään endiselt vähemalt teoorias ja teisi vaadates selle juurde, et enesekindlus ja sirge selg on tähtsamad kui need paar kilokest siin-seal 😛

Rubriigid: Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

10 Responses to Kuumalaine

  1. punanemammu ütles:

    Mul polnud aimugi, et Haigekassal selline uuring on läbi viidud ja saab tulemusi võrrelda. Käisin kohe hommikul vaatamas ja andmeid sisestamas. Minu sisse mahub 113 pardipoega 😉 Sinu vanuseklassis on nii vähe naisi? Mul näitas, et minust kaalukamaid on 109 504 naist? Samas muidugi on see 20 aastane vahemik.
    Olles läbielanud (siiani elan) ühe keerulise kaaluteema (tead küll)…ütlen elutargalt (targutaja olen), et kaal on lihtsalt number, ennast tuleb hästi tunda oma kehas ja olla rahul. Pilt, mis on Mini taustal – sa oled kaunis inimene ja kui sa ei oleks kirjutanud +5 kilost – ei saanud mina küll aru. Naudi häid asju mõõdukalt, liigu mõõdukalt ja nagu ütles mu hea arst:”naised, mis te jo-jo’tate” (see käis nö trenni ja dieetide kohta, mida vahelduva eduga peetakse). Inimeses peab kõik kaunis olema 🙂
    Palun kaltsukaleidudest ja kui seal on sidrunite või rukkililledega eksemplare – siis kohelda mind eriti õrnalt 😉

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Aitäh 🙂
      Ma ise ka tegelikult ei saa teiste inimeste puhul üldse aru, kui neil kaal pisut muutunud, nt 5 kilo juures või vähem. Panen hoopis muid asju tähele, nt ägedaid kõrvarõngaid või uut kleiti vms 😀 Aga enda puhul ei saa paraku märkamata jääda, sest kui tõenäline see ikka on, et kõik riided ühtäkki pesus kokku on tõmmanud 😀 Või et kaal valetama on hakanud (vbolla on planeedil gravitatsioon suurenenud muidugi….)
      Mul näitab selleks minu vanuseklassivahemikuks 35-44 a, ehk siis 9 aastat. Huvitav, et edasi läheb siis 20 peale see vahemik?

      Meeldib

  2. kristallkuul ütles:

    Meie kaalunumbrid on peaaegu samad 😛 Vanusgrupi kergemad ja raskemad numbrid on meil lausa üks ühele samad. Nii et ma tean, mida sa tunned.

    Mis seal salata – ma kah oleks hea meelega 10 kg kergem. Või vähemalt 5 siis kasvõi. Trenni teen ka kolm korda nädalas ja väga stabiilselt. Aga minu meelest panebki trenn rohkem sööma. Mida ma teha saan, kui trenni tõttu on suurem söögiisu? Mees mul naerab kogu aeg, et ma söön rohkem kui tema (mõnel toidukorral vb sööngi), aga ega ma ju paha pärast ja paksuks minekuks ei söö. Kui ma söön, siis järelikult on mul kõht nii tühi. Ja no ongi! Mitte midagi ei oska ette ka võtta. Nälgimiseks olen liiga vana juba.

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      No täpselt! Ma mõtlen ka alati, et tahan ja söön, elu on siiski nautimiseks.
      Kusjuures jaa, liikumine teeb tõesti näljaseks vist. Peale seda, kui hakkasin enamus päevadest 18 000 sammu käima, on ka keha kuidagi rohkem tagavarasid koguma hakanud. Ja peale tunnist jalutuskäiku laste ja nende koolikottidega läbi palava keskpäeva isutab mul kohe eriti mingi külma mullitava ja värskendava joogi järele (ja coca või red bull on nälja ja janu kombinatsiooni puhul ilmselgelt palju kutsuvamad kui lihtsalt mullivesi…)

      Meeldib

  3. elutants ütles:

    Haa, ma ka umbes kusagil samas kaalus… samas minul mõjub kindlasti see, et pole eriti palju liikunud. Koroonaajastu sundis autosse ja kogu aeg on kiire ja unega on ka probleemid, st kokkuvõttes liigun vähe ja söön ebatervislikult, et kusagilt energiat leida ja päev vastu pidada.

    Praegugi on koosolek käimas (arvutis) ja pepsi purk lahti, sest silmad hakkasid kinni vajuma ning kohvi olen juba joonud.

    Ise tunnen, et mingid liigutused on raskemad kui varem, seega tuleks ikka midagi ette võtta ja liikuma hakata.

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Liikuda iseenesest on tore, ma enda meelest liigun, st kõnnin väga palju. Viite tiibetlast teha on ka täitsa mõnus, sest see võtabki mingi 5 min ja valmis ja ei teki seda kohustusliku spordi tunnet. Aga näed, liikuvusele vaatamata pole ikka kuigi hea see olukord kaaluga mul 😀 (mitte et ma siin seda kirjutades samal ajal red bulli ei lonksaks ja avokaadosaia philadelfia kreemiga ei näriks…)

      Meeldib

  4. Tiiu Gellert ütles:

    See vist selle aasta poolt ette nähtud kingitus. Mul ka vaatamata ringirahmeldamisele 5 kg juurde kingitud!

    Liked by 1 person

  5. Anonüümne ütles:

    Kas seda, millistes koolides on seal vabu kohti, saab ainult kohapealt küsides teada või on see info veebist ka leitav?

    Liked by 1 person

    • Mar ütles:

      Me oleme lihtsalt helistanud või kohapeal küsimas käinud, saab kõige kiirema ja täpsema vastuse.
      Tegelikult on lapsele uude koolikoha saamiseks vaja märtsis anda ankeedid-avaldused üleüldisesse süsteemi sisse, kus saab siis oma esimese (+ teise ja kolmanda jne) eelistuse ära märkida. Mais saab vastuse, kas ja kuhu kooli määrati. (ja kui laps oli juba kusagil koolis sees ja jätkab samas koolis, siis on dokumentide esitamise periood hoopis juuni esimesel nädalal). Mida lähemal on kool kodusle, seda suurem tõenäosus sisse saada.
      Meie puhul oli nii, et need koolid, mis märtsi ankeedis panime, tulid eitava vastusega, sest vabu kohti olnud (nood polnud tegelikult public koolid, vaid eliidikad, kuhu ei vabanegi enamasti üldse kohti). Siis läksimegi lähemasse CEIP-i kohapeale küsima ja seal just nendes klassides olid õnnekombel kohad olemas, aga nt samal ajal kui pabereid sisse andsin, helistati sinna veel ja küsiti teiste klasside kohta ja nondele helistajatele vastati, et kõik on täis. Üldiselt, kui õigel ajal ei olnud võimalik kooli otsida, siis praegu, vahemikus 8-24 juuni ongi kõige parem aeg koole läbi käia ja helistada, sest neil on nüüd järgmise aasta nimekirjad koos ja teada, kas on kohti või mitte. Või kui praegu ei leia, siis septmebri keskel.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s