Esiteks, et teised miisud end diskrimineerituna ei tunneks, siis siin nad on. Üks on mees nagu mees ikka ja teine on väike monster-amööb.

Ja kõik ajaloolised sündmused tuleb ka ikka tallele panna, nii et märgin ära, et praegu olevat Hispaanias viimase 41 aasta kõige kuumem juuni esimene pool. Mina ise oskan ainult viimase 8 aasta kohta kaasa rääkida ja selle põhjal tundub, et täitsa võimalik. Meil siin mere ääres on tegelikult suht ok, ülejäänud riigis on veits palavam. 43 kraadi lausa kohati. Ma räägin, elukoha valikut ei tasu niisama ummisjalu otsustada 😀

Samas olen ma ikkagi kondika peale mõtlema hakkanud. Ma saan aru, et pool Hispaaniat saab ilma hakkama, aga esiteks on nad terve elu harjutanud, ja teiseks ei ole neil vaja kodukontoris tööd teha. On ikka vahe küll, kas oled suurema osa päevast kuskil jahedas kontoris tööl, pärast istud õhtul sõpradega mõnusalt välikohvikus ja lähed kodusauna vaid magama, või siis see variant mis mul, et hetkelist jahutust pakub vaid toidupoes, meres või külma duši all käik, aga ülejäänud aeg möödub suht saunas. Tööjõudlus kaob ära ja öösiti ei maga välja ka.

Lastel on veel viimased koolinädalad – siin on viimane koolipäev 24. juunil. Kontrolltööd jne on sel nädalal veel täies hoos, järgmine nädal ilmselt on juba lebom ja ei peagi enam nii usinalt õppima.

Olen nüüd viimased korrad kooli kõndides eriliselt nostalgiline olnud. Mõtlen, et nüüd ongi vaid loetud korrad lastel kesklinnas koolis järgi käia ja järgmisest aastast on hoopis teine tee. Ehk siis – vahetasime lõpuks siiski kooli kodule lähemale. Saavad hommikuti pool tundi kauem magada, viimise-toomisega on ka tohutu ajakokkuhoid. 10-15min kodust vaid jalutada, varasema 35-40min asemel. Muutused on ju elus vajalikud, aga ikkagi tuli see otsus üsna raskelt meil, olime natuke kahevahel. Aga kuna enamus koolides ei olnud kohti ja selles ühes oli just nendes klassides, siis haarasime võimalusest kinni.

Daniel oli kohe rõõmuga nõus kooli vahetama, sest tal pole oma praeguse õpetajaga väga head klappi. Aleksandr samas oli kohe, et aga kõik sõbrad… Suutsin ta siiski üsna lihtsalt leebuma ja lausa õhinasse saada. Ütlesin lihtsalt, et see on uus kool ja kes teab, äkki on neil vetsus isegi paberit. Mõjus. Mu lapsi häirib rämedalt, et praeguses koolis pole vetsudes paberit ja seda peab õpetaja käest küsima. Infantili – osas suutsin ma seda isegi mõista, 3-aastased võivad seal jah paberiga hullama hakata. Aga suuri lapsi võiks ju ometi omapäi ka vetsupaberi lähedusse usaldada…

Ühesõnaga, jah, Aleksandril on 7 aastat selles koolis käidud ja Danielil 5. Oli toredat ja natuke vähemtoredat ka, aga ma usun, et uues koolis saab ka täiega fun olema.

Seoses muutustega (ja inspireeritult vestlustest blogisõpradega) olen üldse mõelnud, et rutiin on senikaua tore, kui see on hea rutiin ja seda nautida saab. Aga kui selle sees on midagi, mis härib ega lase õnnelik olla, tuleb lõpuks siiski midagi muuta, uus ja parem rutiin leida. Küllap kehtib see kooliteema osas ka. Ma olengi vist üldse pigem seda tüüpi inimene, kes ei karda elus muutusi ette võtta, olgu nad siis suured või väiksed. Muidu poleks ilmselt Hispaaniassegi kolinud või üldse pooli asju teinud. Elus on ikka päris mitu sellist hetke olnud, kus tundus jube hirmus mingit kardinaalset elumuutvat sammu ette võtta, midagi juba olemasolevat ja turvaliselt rutiinset nö ära lõhkuda. Aga hirmule vaatamata sai iga kord see uus leht ikka ette keeratud. Ma tahan loota, et selline aegajalt (aga mitte liiga tihti) muutuv elu harjutab ka lapsi muutusi mitte liiga palju kartma.

Ükspäev küsis Aleksandr, et kas ei võiks üks päev ometi nädalavahetusel selline olla, mil kusagile minema ei peaks. Et saaks rahulikult puhata ja mängida 😀 Viimasel ajal on tõesti palju ringikondamist olnud. Vahepeal proovime ära kasutada seda, kui Artjomil on tööasjus vaja kusagile sõita ja auto rentida. Konkreetselt ongi, et käib töö ja vile koos, noh. Nt viimati, senikaua, kui Artjom drooniga mingit ehitusobjekti pildistas, kondasime meie lastega kõrrepõllul ringi (vt veits allpool pilti) ja sõime puu all varjus sihvkasid. Ja pärast läksime randa (pilt ülal). Ja kuna Mini Cooper on täiega nummi auto ja matchis mu kleidiga idekalt, pidi koduteel sellest ka pilti tegema! Sel nädalavahetusel oli samuti tihe graafik, sai käidud rannas ja sõbraga kohvikus ja pärast koolist ühe lapse sünnipäeval ka. No ei ole aega puhata, ei ole 😀

Seoses Mini Cooperiga. Kas räägime kaalust ka? St kehakaalust. Kui aasta tagasi mõtlesin ma, et küll oleks äge 5 kg alla saada ja olla taas oma unelmate (laste-eelses) kaalus, sai universum minu soovidest vist veits valesti aru ja pani mulle 5 kg hoopis juurde (ilmselgelt ei teinud ma seda ise üleliigse jäätise ja muu kraamiga). Tegelikult süüdistan hoopis sporti. Mul on nüüd juba kaks korda elus juhtunud, et kaal on selline suht ok, aga mõtlen, et miks mitte paar kilo alla saada eks, ja hakkan trenni tegema. Spordikauge inimene nagu ma olen (tantsimine ja matkamine ei liigitu spordi alla mu jaoks). Teen paar kuud usinalt trenni (ülepäeva nt), tulemust ei näe, kaalunumber ega välimus ei muutu ja jätan pooleli. Ja siis, ohhh! Vot siis alles hakkavad numbrid muutuma. Suuremaks. Esimene kord, kui see juhtus, ütlesin kohe endale, et sport pole minu jaoks, sest ma ei suuda seda niimoodi elustiilina, pikalt teha. Keerab ainult ainevahetuse lõpuks tuksi, kui pooleli jätan. Kõige paremas kaalus olen ma üleüldse terve elu vältel alati siis olnud, kui mul pole aega mõelda ei enda kaalule ega toitumisele, kui ei tunne maiustusi süües süümekaid jne. Aga kohe, kui hakkan kaalust mõtlema, siis läheb lappama, isu kasvab jne. Igatahes, tegin eelmisel kevadel jälle selle vea ja alustasin taaskord trennitegu. Ja siis tuli suvi, oli liiga palav, et jätkata ja noh, jõuame selle viie lisandunud kilo juurde, millest rääkisin. Olin ise ka šokis, et kuidas küll nii lühikese ajaga nii suur muutus. Paari kuu jooksul peale trenni katkijätmist tuli. Ja ära ei taha minna. Tegelikult toitumine pole oluliselt muutunud mu arust. Läksin lausa haigekassa lehele kaalukalkulaatorit vaatama, et ega ma nüüd ometi ülekaalus pole – sest hetkel olen ma raskem kui kunagi varem oma elu jooksul (rasedused välja arvatud) ja peeglist või piltidelt hakkab mulle endale jubedalt see muutus silma ka. Kalkulaatori järgi on siiski normaalkaal, aga seal ülemises otsas juba. “Sinu tulemus on väga eeskujulik, kuid samas ei tasu loorberitele puhkama jääda” ütlevad nad. Kaalun sama palju kui 142 pardipoega. Või 4.92 % sõiduauto Mini Cooper kaalust. Tegelikult on päris rahustav vaadata seda keskmise kaalu võrdlust seal. Et jään endiselt alla keskmise eurooplase, ameeriklase või eestlase kaalu. Samas natuke kurb ka. Et inimkond on ikka üleüldiselt kaaluga hädas. Nt selle lehe väitel on minuga samas vanusegrupis 3266 naist minust kergemad ja 34 786 naist raskemad (Eestis siis ilmselt, kuna eesti haigekassa leht?). Ei ole kerge see viie kilo (või nüüd kümne) kaotamine, ei ole, kui nii paljud naised sellega hädas on. Ma arvan, et proovin nüüd vahelduseks seda nippi, mis mul vanasti töötas. Et ei muretse kaalu pärast ja läheb ise korda. Kuigi ma jään endiselt vähemalt teoorias ja teisi vaadates selle juurde, et enesekindlus ja sirge selg on tähtsamad kui need paar kilokest siin-seal 😛